Tundub, et tegu on omamoodi
harjutusega / läbikirjutusega „Lõhutud Maa“ triloogia asjus. Väljaõpetamata orogeneesiga
neiu liigub üksi ringi ja püüab aastaaega jõudnud kindlustunud kundadelt enda
tarvis toiduvarusid näpata. Noh, teadagi orogeneesiga inimesed on ühiskonnas
enamvähem surmale määratud ja selle võime peitmine on omamoodi kunst – kuni vältimatu
lõpuni.
Jutus varitseb neiu ühe kindlustatud
küla juures; maavärinat imiteerides murrab ta sinna valdustesse sisse ja näeb …
esmakordselt seda kivisööjat. Ja järgmine hetk avastab end lõksust. Ykka ja ta
erinevad kaaslased on neiu kinni püüdnud ning üllataval kombel üsna
orogeneesivabasse ruumi – vangistatud on ta selleks, et mitte karistada ja
tappa selle koletu sissemurdmise pärast, vaid uurimaks, kas tema võimeid oleks
võimalik ära kasutada (või siis sobimatuse korral elimineerida).
Neiu üllatuseks selgub, et siin
(romaani Castrima jääb küll mainimata) on veel paarkümmend orogeneesiga inimest
– muuhulgas avastab ta iseloomuliku lõhnajälje järgi, et ka see mees, keda neiu
on järjepidevalt jälitanud, on Ykka eriliste kampa sattunud. Neiu otsustab oma
kättemaksu täide viia – ning kivisööja pakub abi.
Kuigi mul on „Stone Sky“
lugemata, võiks selle teksti paigutada pigem „Viienda aastaaja“ hilisemate
sündmuste kanti – aastaaeg on mõnda aega kestnud ning inimsoole läheb
tuumatalve mõju üha hapumaks. Kas siinne peategelane on ka romaanide Castrimas,
ei oskagi öelda – võibolla üks neist noortest, keda Essun õpetama hakkab? Samas
ei saa öelda, et jutu asula ja romaanide Castrima suurt sarnaneks – või noh, ehk
ma ei mäleta „Viienda aastaaja“ esimest kogemust selle kogukonnaga; igatahes
liikuv katus tundub küll … erinev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar