09 jaanuar, 2020

R. A. Lafferty - Nine Hundred Grandmothers (The Big Book of Science Fiction, 2016)


Meeldivalt jabur lugu kosmoseuurijate jõugust, kes on sattunud mingile suurele asteroidile, kus elavat surematud olendid. Üks neist uurijatest pole veel päris põmmpea ja kaaslaste naerust hoolimata otsustab hakata lähemalt uurima selle ilmvõimatu pikaealisuse kohta.

Mis, nagu ta juht mõne aja pärast taipab, võib neile hiiglama kasu toota, kui see teistele maha müüa.

Selgub, et asteroidi elanikud elavad põlvkondade kaupa üheskoos, isegi need kõige vanemad, kes on seemneks sellele nö rahvakillule. Mees murrab ühte majja sisse ning selle sügavustesse sukeldudes kohtab üha väiksemaid olendeid, kes on ikka eelkäijateks ja eelkäijate eelkäijateks, ikka pisemad ja pisemad jne jne. Kuni viimaks jõuab ta asteroidi südamesse, kus ongi need kõige esimesed asukad, kes pidavat rääkima oma põlvnemise loo anekdoodid vormis – kuid selle sissetungija puhul nad arvavad, et see nali võiks olla tema jaoks tappev. Ühesõnaga, meeleheitlik olukord.

Ehk siis ood inimlikule rumalusele ja kosmilisele juhusele. Aga eelkõige ikka sellest, millist palki me oma silmis ei näe.

Kommentaare ei ole: