19 mai, 2017

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole (2017)

Ulmelisest teemast hoolimata ei nimetaks seda raamatut otseselt ulmeromaaniks (kuivõrd ulme algab hoiakust?) - tegemist on humoorikalt teostatud vaatlusega inimühiskonna toimimisest, seda siis veerand sajandit taguse Barcelona ja selle elanike näitel. Kuigi tulnukad on kahtlemata fantastilist päritolu (on võimelised end moondama ja lõhustama jms), kuid nad ei esine kui Võõras, vaid pigem kui Teine - nii erinev ja nii sarnane meile.


Lugu siis sellest, et kuskilt galaktikast maandub salaja Maale uurimislaev, kus siis kaks puhta intellekti kujulolevat olendit kehastuvad ümber inimesteks. Et üks neist valib endale võrgutava naise kuju… satub ta kohe meesolendite tähelepanu alla ning minajutustajast tulnuk kaotab ta silmist. Ülejäänud romaan ongi siis sellest, kuidas üks tulnukas otsib teist (tekst on üles tähendatud päeviku vormis) ning ühtlasi tutvub Barcelona eluga, kehastudes selleks mitmeks surnud või elusolevaks tuntud inimeseks. Miski inimlik ei jää talle võõraks (muidugi, tõlgendamise ja reageerimise küsimus), nii sukeldub temagi inimeste ihade ja soovide ilma - lõbutsedes söögi- ja joogikohtades, tarbides arutult ning soovib võita naabrinaise südant.


Kuivõrd tegemist tulnukaga, puuduvad tal käitumistõkked (aga ta õpib ja kohaneb), mistõttu ta juhtumised võivad kõrvaltvaatajatele tunduda õige destruktiivsed (kunagi oli päris hea sari “Kolmas kivi päikesest” - noh, siinse raamatu kangelane on hulga segadusttekitavam) ning mõnelgi puhul satub ta seetõttu seadusesilmade tähelepanu alla, millest ta aga õpib kiiresti vabanema (alati aitab ümberkehastumine). Kuid jah, eks ta omajagu märatseb era- ja ühisomandi kallal, ent niisuguses elust pulbitsevas linnas nagu Barcelona jääb see muude linnasaginate kõrval varju. Võrdluseks üks kunagine tšehhi ulmekas (19. sajandist!), kus minevikku sattunud kangelane ei suutnud sugugi uute vanade oludega hakkama saada.


Põhirõhk on niisiis nö kommete komöödial - milline elu on Barcelonas anno 1990, mil muuhulgas valmistuti lähenevateks olümpiamängudeks. Loosungid, mille varjus toimub erinev sahkerdamine; kõik need turisti- ja kultuuriobjektid, mis peaks valmima 1992. aastaks... aga vaevalt. Inimesi on muidugi igasuguseid, ja eks hispaanlaste vitaalsus on vähe erinev põhjamaade päikesevaegurite omast. Siiski rõõmus ühiskond, mis elas veel Fukuyama ajaloo lõpu värske ennustuse tingimustes.


Raamat on meelelahutuseks igati tarbitav, eks küllaga ole tekstis ka mitmesugust situatsioonikoomikat. Kuna tekst on küllalt napp, on see paras päevane lugemine (ühtlasi ei pea silmi kulutama tiheda tekstiga!). Tore, et Toledo kirjastus jätkab niisuguste tõlkeromaanide kirjastamist, igal juhul teistsugune maailmatunnetus kui angloameerika kultuuriruumi tõlgetel.

“Inimesed seevastu sarnanevad putukatega: kui neil enne aeg otsa ei saa, läbivad nad kolm arengujärku. Esimeses järgus olevaid inimesi nimetatakse lasteks, teise järgu omasid töötajateks ja kolmanda järgu omasid pensionärideks. Lapsed teevad seda, mida kästakse; ka töötajad teevad seda, aga neile makstakse selle eest; pensionärid saavad samuti pisut raha, kuid neil ei lasta midagi teha, sest nende käed värisevad ja asjad kukuvad neil sageli käest, kui tegu pole just jalutuskepi või ajalehega. Lastest on väga vähe tolku. Vanasti kasutati neid selleks, et sütt kaevandada, kuid progressi tõttu on selle ülesandel nüüd kriips peal. Nüüd näidatakse neid pärastlõunati televiisoris ringi kargamas, ülbitsemas ja arusaamatut slängi rääkimas. Nagu meilgi, on ka inimestel neljas arengujärk, mille eest ei maksta, millesse jõudnuid nimetatakse laipadeks ja millel pole mõtet pikemalt peatuda.” (lk 78-79)


lugemiselamused 

Kommentaare ei ole: