Loost enesest - selle süžee vastab täielikult pealkirjale, selles pole midagi üllatavat. Marsi-missiooni keemik Dick Jarvis on saadetud abiraketiga maad uurima, kuid teeb baasist kaugel eemal hädamaandumise ja hakkab sinna jalgsi tagasi vantsima. Õnneks satub ta juhtumisi päästma jaanalinnulaadse marsielaniku Tweeli elu ning too hakkab sel ohtlikul teel Jarvise saatjaks ja teejuhiks. Nad vantsivad, kaevad igasuguseid imesid, siis satuvad võitlusse veel mingite kohalikega, kelle käest nad päästab viimasel hetkel saabuv abirakett. Ei midagi jalustrabavat. Rabav ei ole iseendast ka Weinbaumi kirjutamisstiil: kõik tegelased oleks justkui alalises afektiseisundis, ainult karjuvad ja irvitavad. Võib-olla põhjustab seda Marsi hõre õhk, mine sa tea.
Täiesti jalustrabav on aga Weinbaumi fantaasia olendite väljamõtlemisel ja oskus neid elavaks kirjutada. Nimetatud jaanalinnulaadne Tweel liigub ringi näiteks oma pika nina peal hüpates - mingid sellised elukad olid vist ka Avo Paistikul? Kuskil tee peal tuleb ette üks ränipõhine püramiide ehitav eluvorm, aga teda ma vist parem ei kirjelda, sest see rikuks üllatuse ära. Ja nii edasi ja nii edasi! Nii et kui olen viimasel ajal ulmest rohkem otsinud kirgast fantaasiat, siis mõneti näib, et olen seda otsinud valest kohast - oleks pidanud kiikama värskete teoste asemel igivanade autorite poole. Võib-olla seepärast, et lugeja ootused neid (veel, niivõrd) ei kammitse.
Nii et... Kui kogumiku sissejuhatust ja sellegi loo esimesi ridu lugedes näis, et Weinbaumi tänapäeva lugejale tutvustamise ainuke eesmärk saab olla pedagoogiline või kodifitseeriv - tundke oma juuri vms -, siis seda päriselt lugedes selgub, et klassika, eriti sellise tundmatuma juurde on siiski väga mõtet tagasi pöörduda, kuna utopistlik impulss, igatsus millegi täiesti uue ja tundmatu järele on seal tihtipeale oluliselt tugevam ja mõnu lugemisest tohutu.
4 kommentaari:
Hehee, nina peal hüppamine kõlab küll vahvalt! Meenutab neid Simaki ratastel mesitaru-tulnukaid "Härjapõlvlaste kaitsealast".
Kui selle peal hüpatakse, on siis ikka tegu... ninaga? Või kuidas see hingamine käibki (ahjaa, tegu on võõrolendiga!).
Ratastel tulnukad on seal ka!
Ühe kummastavama asjana ei või siiski jätta mainimata, et tekst on kohati padurassistlik - näiteks nii, et neegritest kõneldakse rahumeeli kui poolinimestest, kelle keeles puuduvat üldistuste tegemist võimaldavad vahendid jne. Ja valgedki tegelased kõnelevad inglise keelt "Allo, Allo!" laadis paksu aktsendiga. Samas on seda (vähemalt mul) väga lihtne mingi anakronismina nö sulgudesse tõsta, sest eks neid anakronisme on seal teisigi. Tahaks loota, et õpin kunagi samasuguse anakronismina lugema ka, maidea, Hargla või Veskimehe täiesti naeruväärset misogüüniat. Või vähemasti õpivad seda mu lapselapsed vms :)
See anakronistlik lugemine on, jah, selline huvitav kunst ... vahel tuleb nii, et ei pane tähelegi, aga teinekord tahaks hoopis raamatu nurka visata. Ent kui üldse ei tuleks, siis läheks lugemisvalikud jälle väga kitsaks....
Postita kommentaar