17 mai, 2021

Dylan Thomas „Piimmetsa vilus“. Perioodika (1970), tlk Paul-Eerik Rummo

Tegemist on kuuldemänguga, vist esimese kuuldemänguga üldse, mida teksti kujul lugenud olen, ja siit on tunda nii poeetilisust kui Walesi. Millegipärast meenus Joyce’i „Dublinlased“, küllap seepärast, et mõlemad on justkui killukesed Ühendkuningriigi nö väiksematest etnilistest ruumidest suure Inglise ingliskeelse kirjanduse osana. Eriti võluv on, et lisaks tõlkija saatesõnana on vihikukese lõpus ka üks Dylan Thomase isiklik kiri, milles ta kirjeldab seda visandlikku pildikest, milles ta mõnede helide ja paroodia, muutlike tujude ja soojusega, soovib edasi anda Llaregybis elamise tunnet, kuigi ta õigupoolest kirjas kohe ka ütleb, et ei oska oma taotlust õieti sõnastada, ent sellegipoolest täie pühendumuse ja vaimustusega selle kallal töös on.

Tegelaste galerii on kirju – on prouasid ja nende abikaasasid, nii elusaid kui surnuid, on luiskamishimuline lihunik ja tema kergeusklik naine, on unelev koolipreili ja tema kauge austaja, on igavesti armastuskirju vahetavad poepidajad ja kuulujutte levitav postiljon, kelle naine kirjad enne kätte toimetamist lahti aurutab ja läbi loeb, on naistemees ja meestenaine, on luulelemb pastor, on meri ja kalalaevad ja kõrts, taamal kõrguv mägi, muistseid legende ja alevikese veeres kasvav Piimmets, mille varjus iha- ja kiretoiminguid aetakse, kuid pealtnäha ja altnäha vastanduses on tunda, et sisemised ihad ja igatsused, unenäod ja unistused ei pruugi ilmsi teoks saavaga alati mitte kattuda, samas kui ilmsi toimuva taga on sügavamaid hoovuseid, millest tegelastel endilgi õieti aimu pole.

Kuigi peategelast kui sellist ei ole, siis on kuuldemängule paslikult mõnevõrra keskseks ja siduvaks tegelaseks pime kapten Kõuts, kelle unedes ilmuvad uppunud semud ja mullapõues puhkav ammune armastus ning kes päeviti akna peal alevi hääli kuulab ning üksnes helipildi järgi oskab ära öelda, kes tuleb, kes läheb ja kuhu teel on.

Alguses oli kogu see poeetilisus ja pulbitsevus pisut ootamatu (tegelikult oleks huvitav ka originaali vaadata, tõlkestki leiab palju põnevaid sõnu, rääkimata vaimukatest kujunditest), eriti kui hakkas ilmnema, et ühtlasi on tegemist ka karikatuurse muigejutuga külaelust, kust ei puudu ka humoorikas keelepeksunäide, ning kus külaelule paslikult seisneb suur osa melust, allhoovuste ja tumedamate ning ülevamate nootide kõrval ka ebavooruslikes unenägudes ja  piimmetsas paariti linnupesade otsimises – „pikkade aluspükste“ väel ning „kleit samahästi kui üle pea“. Ahjaa, külaelu mõttes meenutas Leiva-Dai oma naistega muidugi Sepa Kaarlit „Tuulte tallermaast.“ Jah, külaelu on külaelu!

Ning lõppkokkuvõtteks võib öelda, et oleks see taotluse õige sõnastus nüüd kuidas see oleks – ühe päeva pildike koos kõigi häälte lõhnade ja tegelastega kerkis lõpuks silme ette küll – nagu oleks ise seal elanud, sest kui oled juba kord ka tegelaste unedesse ja mõtteisse kiigata saanud, siis kuidas muidu võinuksid sa teada, et koolipreili Härmaniit Beynon öösiti üht väikest vänget meest näeb, kes liputab häbitult ja punaselt karvast saba, pabertuutu varjus.
EMAND BEYNON (valjult, ülalt toast)
Lily!
LILY SMALLS (valjult)
Jah, proua.
EMAND BEYNON
Kus on mu tee, tüdruk?
LILY SMALLS
(Tasa.) Mis sa ise arvad? Et kassikastis või?
(Valjult.) Kohe tuleb üles, proua!

ESIMENE HÄÄL
Isand Pugh üle tänava Koolimajas viib emand Pugh’le hommikust teed, sosistades trepil
ISAND PUGH
Siin on su arseenik, mu arm.
Ja su herbitsiidikoogike.
Su viirpapagoi ma kägistasin ära.
Vaasidesse ma sülitasin.
Hiireaukudesse toppisin juustu.
Siin on su … (Uks avaneb kriuksudes.)
… värske tee, mu arm.
(lk 24)

ESIMENE HÄÄL
Postkontoris müüakse siirupit. Veoauto sõidab turule, koormaks sulgloomad ja peremees. Piimaplekid seisavad Kroonimisnurgal nagu lüheldased hõbemundris kordnikud. Ja Kuunarmaja lahtisel aknal istudes kuuleb pime kapten Kõuts tervet seda alevihommikut. /…/
(Taamal koputab postimees uksele)
KAPTEN KÕUTS (omaette, vaikselt)
See on Willy Nilly, kes koputab „Lahevaate ukse taha. Trat-tat-tat, väga tasa. Koputil on kitsenahkne kinnas ümber. Kellelt see emand Ogmore-Pritchard küll kirja saab? /…/
Vaata nüüd ette, eestrepp on läikima löödud. Iga tuhv nagu seebitükk. Vaata oma naelakast-number saapaid. See vana Bessie pooniks ju murugi ära, et linnud libiseksid.
(lk 33)

Video kuuldemängu 2017. aasta ettekandest Musta Laega saalis leiab siit: http://www.ekl.ee/uritus/piimmetsa-vilus/. (See on muidugi sihuke kurikuulsalt hea kajaga ruum, et heli, iroonilisel kombel, on nagu on.) 

Ja autori hääl ning originaalkeel ka enam kui 70-aasta tagant: https://www.youtube.com/watch?v=FjJt4P4w8io

Kommentaare ei ole: