Karl May „Winnetou” (1990), „Winnetou jälgedes” (1991), „Winnetou surm” (1992), Kupar

Winnetou lugusid sai esimest korda loetud kahtlemata täpipealt õiges eas ning olen kindel, et seda esimest osa olen lugenud julgelt enam kui viis korda. Aga nüüdsel läbilugemisel tabasin end ühtaegu nautimas/kiitmas meisterlikult kokku pandud seiklusjuttu, aga ka mõttelt, et kas need lood ehk ongi ikkagi lõplikult ajale jalgu jäämas …

Nende raamatute juures on ikka köitev olnud esiteks tempokas seiklus ja teiseks tagasihoidlik ent otsusekindel Old Shatterhandi tegelaskuju, kes siis asjaolude kokkulangemisel metsikus läänes suure osa ajast igasugustele rohkem või vähem legendaarsetele tegelastele järgemööda muljet avaldab. Ja no tegelikult ka muidugi need rohkem või vähem legendaarsed tegelased ise ka. Scharli, ehk siis Old Shatterhand, olevat muuhulgas ka Karl May alterego. Või vähemalt nii räägib Wikipedia. Seega oli nimevalik – Karl -> Scharli ja jutustamine esimeses isikus otsene viide autorile endale, kes siis, nagu välja tuleb, on lisaks usinale kirjatööle Euroopas vahepeal ka poole kohaga metsiku lääne kangelaseks, sest patt oleks ju kõiki tema suurepäraseid andeid pelgalt tooli peal kössitamisele raisata ...

Aga see ajalugu ja tänapäev ... Scharli on küll suur „punanahksete vendade“ sõber ning valge inimese laastamistööle omavolilisele maahõivamisele ning lugupidamatusele vaadatakse ilmse hukkamõistuga. Teisalt jääb see hukkamõist vägagi poolikuks – lääne tsivilisatsiooni laienemine on kui progressi tõusulaine, mille pöördumatust on sunnitud „õilsad metslasedki“ tunnistama ja mida lõppkokkuvõttes ei seata suuremas plaanis kahtluse alla. Ka valgete taunimine jääb sellele tasemele, et mõistetakse hukka valged kriminaalid, aga neid teisi, sõltumata sellest, kas nad indiaanlastega laiemas plaanis õigusvastaselt käituvad või mitte, kaitstakse ja hoitakse „metslaste“ (kes muidugi kunagi ise midagi halba ei tee, kui mõni valge jätis neid sellele teele ei vii) rünnakute eest. Ja selline ülendati veel apatšide pealikuks ...

Tekib paralleel Hirvekütiga, kes ka mõistis nii paljutki hukka, mida valge inimene teeb ja oli ka indiaanlaste seas tunnustatud ning omas sõpru, aga lõppkokkuvõttes oli ta paraku kristlane ja pidi ta ikka ristiinimeste eest hea seisma sel ohtlikul ajal, mil põliselanike valduste hõivamine veel pooleli oli.

Kummaline lugu selle ajalooga, ühest küljest kauboid ja indiaanlased – tore lapsemäng, aga teisest küljest genotsiid ja häving, aeg, kus need teised, need teised ei olnudki päriselt inimesed ja kõik oli rokk (religioosselt on kõik korrektne), sest kristlus vs paganad, eksole.

Muidugi ei ole Winnetou raamatutes just väga palju adekvaatset informatsiooni selle kohta, millised eri indiaanihõimud siis ikka tegelikult-tegelikult olid ja kuidas see värk ikka päriselt seal metsikus läänes käis. Põhirõhk on ikkagi seiklusel, seiklusel pärisilma ainetel, või kuidas seda nimetada. Lisaks on tegemist kirjandusklassikaga vähemalt Saksamaal ja arvestades müüginumbreid läbi aegade (kui Wikipediat uskuda). Metsik lääs, kauboid ja indiaanlased, ongi ju mõnes mõttes nagu vampiirid ja libahundid – üks neid fiktiivseid maailmu, mis ammuilma oma elu elavad, üks taustsüsteem mitmesugust liiki kangelastegudeks. Winnetou lood, Westworld, Clint Eastwoodi teosed ja kasvõi näiteks Cowboy Bebop või Trigun animemaailmast on lihtsalt kõik erinevat liiki killukesed ühest fantaasiailmast. Ehk ei olegi siis ikka hullu, seni kuni anname endale aru, et mis on mis ja et päris apatšid ja Winnetou on omavahel samapalju seotud kui päris hunt ja libahunt.

(Ahjaa ... huvitav, miks Kupar otsustas järgida 30ndate tõlkes tehtud kärpeid? Kas päris Winnetou on siis liiga pikk ja veniv ja ma asjata nautisin siin meisterlikku seikluskompositsiooni ... või sisaldab see midagi sellist, mis juba 30ndatel eriti rahvusvaheliselt kohatu oli?)

((ja kuna see on paari aasta tagune lugemismulje, tegelikult, siis ma enam ei mäleta, kust ma tean, et kärpeid järgiti...))