Robert Jordan „The Dragon Reborn“. Tor (1991). The Wheel of Time 3

Eelmine osa seisnes siis võlupasuna ja kohutavast kurjusest läbi imbunud pistodaga üle terve maa kappamises, misjuures pasun (ja pistoda) suurem osa ajast pahalaste käes viibisid, meie seltskond mitmeks jagunes ja väga erinevaid teid pidi lõpuks samasse kohta ja aega jõudis. Sealjuures ka daamide seltskond, kes väga sobivalt rööviti ja vangistati ja toimetati abivalmilt samasse kohta…

Selle osa kulminatsioonis esineb üksjagu sarnasusi ning ka alguses jaguneb kokku saanud seltskond jällegi laiali – pistodahaige Mat ning noored Aes Sedai õpilased ehk Nynaeve, Egwene ja Elayne ehk kolmik ja pasun jõuavad Tar Valonisse, Valgesse torni. Kolmik muidugi ei tohi hingatagi oma tegelikest seiklustest ja nõnda käib rasvaste pottide küürimine käsikäes Egwene’i ja Elayne’i edutamisega ehk vastuvõetu auastme ja Aes Sedai sõrmuse saamisega, Mat ravitakse terveks ja lahutatakse pistodast, viimane koos pasunaga pannakse torni hoiule ja esimest, kui pasunapuhujakt, kavatsetakse ilusti kindlalt ja turvaliselt Amyrlini pilgu all hoida, et ta Viimases Lahingus vajadusel võtta oleks… noh, arvata võib, et Mat ise neist plaanidest küünevõrdki ei hooli ja kui kolmik värvatakse (mõnevõrra ähmase loogika alusel) Amyrlini poolt musta ajah’t jahtima aitavad nad Matilgi lahkuda, sest Elayne tahab oma emale tollega kirja saata enne kui kolmik uuesti tornist salaja jalga laseb ning ära Teari pahalasi püüdma suundub … või siis lõksu kukkuma – eks siis lõpus selgub kumb lõpuks.

Rand ja Perrin ja Moiraine konutavad Udumägede jalamil laagris ja ootavad ilusti paigal, et Moiraine jõuaks selgusele asjus, millest ta akadeemikuna teab muidugi üsna palju, kuid nagu raamatu kestel järjest selgub – praktikas on kangelaste teekonnad ja võitlus maailma pärast palju ebakindlamad, intuitiivsemad ja lihtsatest inimtunnetest ära rippuvamad, kui tema oma ennastohverdavas plaanimises ning katses maailmapäästmisprogrammi kuidagimoodi kontrolli all hoida taipab … ja nõnda läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Randile saab siiber – kõikvõimalikud unenäod ja etteennustamatu kontroll võluvõime üle ja fakt, et teda jahitakse – ning nõnda laseb ta öö varjus üksipäini jalga, hävitades teda jälitavaid põrgukoeri, kõlvates ta’vereni põhjustatud juhusesegadust, kus ühes külas praktiliselt kõik korraga abielluvad, teine küla põleb aga maani maha tänu lõputule jadale halbadele kokkusattumustele. Kõigi unenägudes terendab Callandor – võimas võlumõõk Teari kindluses, mida saab tema hoipaigast kätte saada vaid Draakoni uuestisünd ise – nagu ütlevad ettekuulutused. (Kuningas Arthuri legendid ja mõõk kivis ja niiedasi, eksole).

Unenägude maailm kipub olema järjest ülerahvastatum – Perrin avastab oma hundiunesid, Rand on millegipärast kah magades alatihti seal, eks selles ole vast oma osa pahalastel ning isegi Mat näeb aegajalt mingeid asju ja Egwene muidugi tegeleb oma ande arendamisega ning tuiab pidevalt seal ringi … rääkimata pahalastest, kelle skeemidest kah vilksamisi nii üht kui teist nähakse ning kindel võib olla, et isegi kui nähtu nägijale tol hetkel või ka hiljem otseselt midagi ei ütle, siis tähelepanelik ja hea mäluga lugeja saab peaaegu kindlasti ühe või teise asjaga hiljem otsad kokku viia (mina ei ole ei tähelepanelik, ega hea mäluga, muidugi, aga aitab ka kui olla sarja juba korra lugenud).

Nojah, nõnda seisneb see raamat siis põhimõtteliselt selles, et seltskond jaguneb nelja rühma, kes kõik paralleelselt Teari suunas sõidavad ja kappavad: Mat ja Thom, kolmik, Rand üksi, Moiraine koos Perrini ja teistega. Lisaks peategelastele kohatakse teel ka Aiel’e ning tehakse esmatutvused – Perrin kohtab ja vabastab Gauli; kolmik tutvub Aviendha ja Rhuarciga ning vastastastikku osutatakse üksteisele teeneid ning harjutatakse end polügaamia mõttega. Olulistest kohtumistest rääkides veel – Perrin kohtab Faile’i, ning kõigis suuremates linnades, millest läbi kapatakse näib nagu miskit valesti olevat…

Mat avastab Tar Valonist lahkumise käigus ka oma vastse mänguriõnne – esmalt täringutega kulda kokku ajades, tesmalt imekombel mõrtsukate käest pääsedes. Ühtlasi pobiseb ta ka aeg-ajalt vanas keeles, mille kohta pakutakse, et koduküla asemel paiknenud iidse kuningriigi vana veri lööb välja. Samuti mängivad nad Thomiga kivisid (mis tundub olevat küll väga go mängu moodi) ning Thom märgib, et kui Mat asja pisut tõsisemalt võtaks, võiks ta olla väga hea mängija. Ära märgitakse ka pistoda põhjustatud mäluaugud – kõik see eelnev siis on oluline Mati supervõimete kujunemisel, hilisemad lisandused üksi ei tee temast veel seda, kes ta on, vaid algpõhi on juba olemas, järgnevalt tulev on lihtsalt täiendus. Iseenesest on selline paljudest elementidest koosnev kangelaspõhi päris tore ning kui aus olla, siis on Mat vist iseg mu lemmiktegelane hetkel - nii Randil kui Perrinil on oma võimetega leppimine märksa traagilisem protsess.

Ka Perrin areneb edasi, käies pisut hundiunes ringi sehkendamas ning sepatööd meelde tuletades ja pikalt kirve ja haamri, kui tapariista ning tööriista vahel vaagides ning, noh, Faile’i ära armudes muidugi ka. Aga samas toimub tal oluline kohtumine ühe teise huntmehega, mis süvendab tema veendumust, et ta ennast hoolega tagasi peab hoidma ja selle veendumusega on seotud ka üks Egwene’i unenägu. Lõpuks jõuavad kõik muidugi Teari kindlusse kokku, igaühel erinev eesmärk ja erinev sissepääsutee, öise linna katustel on vahepeal rahvast rohkem kui tänaval ning toimub järjekordne kullimäng ja tagaajamine paari forsakeniga ja no ma ei hakka ütlema, kas Rand võtab siis Callandori ja kuulutab end Draakoni uuestisünniks või mitte ja kas Aielite The One Who Comes With the Dawn on kuidagi Randiga seotud või mitte … seda peate küll ise ära arvama…

1. The Eye of the World
2. The Great Hunt