Kessel on autor, kelle tekstidega on senini pigem olnud positiivsed kogemused. Aga selle loo puhul jään küll hätta - kus siin see puänt on? Tekst kulgeb sirgjooneliselt ning ainus puändiväärne koht on loo keskel, kui tegelased satuvad ulmelisse situatsiooni (“portal fantasy”, ei teagi, kuidas seda eesti keelde mugandatakse).
Kuritegevust harrastavad mees ja naine saavad taaskord kokku, et teha üks väike sissemurdmine kuskil kolkas asuvasse suvemajja, mille omanikud peaks seal naise teada rahatagavara hoidma. Raha ei leita, küll aga ukse kuhugi maa-alusesse käigusüsteemi, mis viib välja nö rongipeatuseni. Nende ette sõidab juhita sõiduk, nad astuvad sisse ja sõiduk viib neid kuhugi … kus neid ootavad suured üllatused. Mees on kindel, et see on mingi veider lõks, naine tahab olukorraga tutvuda. Lõpptulemus on … muinasjutulik.
Või ehk ongi loo pinge selles, et peategelased on sellised väikekurjategijad, kes nö ei vääri oma senise elukäigu põhjal neile süllekukkunud õnne? Või millest selline mind häiriv sirgjoonelisus, kus siin konks on? Segane värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar