Juhtub nii, et ühel päeval ei sure enam keegi. Ei auto alla jäänud koer ega surmamõistetu elektritoolil ega lennukiga alla kukkunud reisijad või templis mõõkadega tükkideks raiutud palvetajad jne jne. Lisaks sellele, et see on uskumatu, tekib proosaline probleem: haiglad ei suuda enam surmavalt vigastatuid või haigeid vastu võta, sest pole lahkunuid, kes vabastaksid nö kohti.
Tekst liigubki erinevate isiklike tragöödiate ja suurõnnetuste vahel - ühekordne ime oleks muidugi vapustav kogemus, aga kui võimsa maavärina järel on maatasa purunenud linn täis rusude alla jäänud võikalt vigastatuid, siis … see üleilmne ime muutub muserdavaks. Ja eks see surmamõistetu järjepidev edutu hukkamine, lõpuks on neist kehast läbistatud voltidest mees vajunud halastavasse koomasse.
Eks see selline ameerika kultuurist läbi imbunud tekst ole - muidugi, autor kirjutabki tuttavast. Tekst demonstreerib ilmekalt, kuidas üksikisiku draama on mõjusam kui katastroofide ülevaade. Surev koer on löövam kui templitäis hakitud palvetajaid jne jne. Tegelikult ikka väga tume tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar