Sureb vanamees, kohalike seas igati austatud kodanik. Matustele koguneb palju rahvast, kes kõik meenutavad hea sõna ja nutuga. Aga siis hakkab rääkima üks vanamehe eakaaslane: lugu sellest, miks oli kadunu tervelt 10 aastat Siberis vangis.
Kadunu oli juba noore poisina paras džigitt ja hinnatud karjus, ainult et kulakud rõhusid, eksole. Peale suurt tüli tööandjaga (kes ei tahtnud toetada orvuks jäänud nooruki soovi püstitada oma kadunud vanematele korralik mälestuskivi) põgeneb ta külast - mõne aja pärast selgub, et ta on asutanud samasuguste vabadust ihkavate noormeeste küla (või noh, kommuuni), kuhu kutsub liituma ka loo jutustaja. Mehed teevad kõvasti tööd - põllul ja püüavad kala, ning see uus külake hakkab õitsema (eriti veel, kui viimaks on aeg perekondi looma hakata).
Muidugi valitakse külavanemaks kadunu kui selle küla hing ja kõige kõvem mees. Ühel talveõhtul jääb külavanema majja pidama läbisõidul ühe kohaliku üliku poeg (kes on koguni külavanema endise tööandja poeg). Vastuvõtt on nagu vaja, kuid üliku poeg ei taha kuidagi oma nuusktubakat jagada tubakavaevuses peremehele. Lõpuks puhkeb sellest kähmlus ning peremehe käe läbi saab külaline kogemata kombel surma. Peremees viskab hukkunu ja ta hobuse jõkke.
Alles mitme aasta pärast selgub see tapmise juhtum ning kadunu saadetakse Siberisse, kust ta naaseb kümne aasta pärast - nüüd juba nõukogude korda; ta on ka ise Siberis vaimselt suureks kasvanud. Endine vang moodustab nüüd esimese kolhoosi jne.
Ehk siis karm õpetus sellest, mida võib põhjustada nikotiininälg. Eks siis loos on draamat enam kui küllaga, takkajärgi võiks ju mõelda, et küll kohalikud võisid nüüd imestada oma endise kolhoosijuhi mineviku asjus … aga samas, kas oleks imestatud?
Igal juhul, lapsed, nikotiin on paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar