23 august, 2022

Sara Nickerson: Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita

 

Ma polnud sellest raamatust iial kuulnud ega soovitanud seda mulle keegi. Lihtsalt nägi raamatukogus ahvatlev välja - kui raamat on kõvasti kasutatud, muutub ta kuidagi ahvatlevaks, eks? - ja tõin ta koju.
Hästi tegin. 

See on noorteraamat. See sort raamatuid, mille kohta young adult üteldakse. Kuigi peategelane on 12, mis on ka täiesti legitiimne lastraamatu peategelase iga. Ent kui see on lasteraamat, siis väga - täiskasvanulik.
Kaheteistaastane Margaret on palju rohkem nagu mina kaheteistkümnesena ja palju vähem nagu Eva-Lotta või Kalle Blomkvist. Ta ei näe maailma nagu mängu, mis vahepeal on raske, õudne ja valus, vaid näeb rasket, õudset ja valusast maailma, kus leavad aset mõned helged, rõõmsad ja imelised asjad.
Aga need on selgelt vähemus.
Ta mõtleb.
Ta paneb süsteemi.
Ja omatahtsi tegutseb vähe - kuni teda ei ergutata.
Aga samas ei ole "Kuidas jäljetult kaduda ..." tüüpiline noorteraamat stiilis "mhmh, see žanr, lihtne".
Kuni päris lõpuni välja ei saa lugeja päris kindel olla, kas tegu on realisliku loo, maagilise realismi või otse fantastikaga. "Mis juhtub?" on küsimus, mis haarab ka "Mis sorti raamat see üldse on, missuguse lahenduse autor lõi?!" 
Miski pole kindel ja ilmne. Võib oletada, et isa surmale (Margareti isa on surnud 4 aastat tagasi) saabub mingisugune seletus, ent mis juhtub, miks juhtub, miks on juhtunud, ei tea lugeja rohkem kui peategelane ise. Me ei tea ka, kas see on lugu ootamatult kummalise teise maailmaga kokku puutuvast normaalsest tüdrukust või meie maailma veidrustest tegelikult piisab, et asju lahti seletada, või on tegu maagilise realismiga - nagu piisaks ... ja ometi leiab aset nii palju kokkusattumisi, et loogiliselt võttes ei tohiks see kuidagi võimalik olla, teatakse asju, mida ei saa ju teada, seosed tekivad kohtade ja asjade pealt, mille pealt ei saa ju tegelikult midagi tekkida, ja nii edasi.

See ei ole isegi päriselt tavaline proosaraamat. Seegi pole kindlalt nähtav žanr. Vahele on lükitud koomiksilehekülgi ning nendega toimub ka semiootiline mäng - nad ei ole päriselt otse üle võetavad "nii juhtus" kirjeldused, ent samas on neis siiski väga palju infot. Nad on nagu väga ebatäpne stiliseeritud kaart ja kui lugeja ainult suudaks välja mõelda, mis on stiliseeritud osa ja mida joonistaja tegelikult öelda tahtis - et siis märgata ka vihjed sellele, mida ta öelda EI taha - saaks kõik selgeks.
Aga mina küll nii selgepilguline lugeja polnud. Mina sain ainult "midagi sellist juhtus või juhtub, aga mis täpselt, ei mõista". 

Väga põnev raamat. Kogu aeg oli põnev. Vahepeal lõhuti nejandat seina, sekkus "toimetaja tekst" ja enamik aega vaheldusid Margareti ja Boydi - ta tekib tegelasena lukku ja siis jääbki - vaatepunktid. Ma ütleks, lugu on hea, aga tehniliselt, kirjanikutööna, on see VÄGA hea raamat. Võibolla üks paremaid, mida olen lugenud. Kindlasti kõige parem noortekas.

Ja emotsioonid on selles loos vägevad. Võibolla pole nad kõigi inimeste jaoks nii mõistetavad, nii tõelised, ent minu jaoks oli kogu see raamat äratundmine.
Ning pinge - pinge püsis ja püsis ja püsis IKKA VEEL. 
Hea töö, autor.

Vetikavabrik

Kommentaare ei ole: