Tuleb tunnistada, et olin kohe väga meeldivalt üllatatud ning sellest kogumikust sai päris mitmeks nädalaks selline mõnus ja oodatud õhtulugemine. Mõeldes kombinatsioonile Nõukogude Eesti ja ulme, kippusin vägisi midagi halli ja ängistavat kartma. Ja ma isegi ei tea miks, no kas nt Juhan Paju „Hiromandi kokteil“ või Olimar Kallase koomiksid annaksid alust säherduseks pessimistlikuks eelarvamuseks? Muidugi mitte! Ja tegelikult mõtlesin nüüd hoopis, et need ulmelood annavad hoopis sellist tagantjärele värskust ja kergust kogu ajastule üldisemalt. Ehk kuidagi sellist vabamat ja mängulisemat inimeseks olemise sisu, mis „tõsisesse“ kirjandusse niivõrd ei passi…
Sümpaatne on ka igale tekstile eelnev autori ja loo lühitutvustus, ja kui mõelda kõigele sellele arhiivides tuhlamise ning kirjastusõiguste jahtimise suurele tööle, siis võiks öelda, et igati tänuväärne ja missioonitundega ettevõtmine – tõepoolest on „tol kirjapandul ka tänapäevasele lugejale oma väärtus“.
Kõike 17 lugu ühekorraga kokku võtta on muidugi võimatu, aga eks tule siis ükshaaval muljeid märkida. Näiteks saab nüüd tänu Vladimir Beekmani loole „Kiired maailmaruumist“ ulmelisele Eesti kaardile jälle kohe uue märke teha fotoelementidega varustatud Võru raudteejaama kohale ning kusagile linnast mitte väga kaugele järve kaldale paigutada kosmilisi kiiri püüdva katsejaama. Mairi Lauriku Tamsaluga võrreldes jääb asukoht muidugi veidi umbmääraseks, aga võib öelda ka, et hästi salastatuks. Mine muidugi tea, mis sellest jaamast nüüdseks saanud oleks – kuna tegemist oli aimamisi ikka pigem korraliku sotsialistliku ning inimkonna hüvanguks tegutseva asutusega, siis võimalik, et praeguses lokkavate kapitalistlike röövhuvide tingimustes on hooned ammu varemes… Igal juhul on selle esimese loo näol tegu kena hoogsa põnevik-märuliga, kui nii võib öelda, asjade arengu poolest meenutas natuke Piilupart Donaldi ja Miki Hiire lugusid.
Rein Sepa „Viimne üksiklane“ on aga stiililt kohe märksa poeetilisem ning haardelt kõvasti rohkem kosmoses – siin käib Marsi elukõlblikuks kohendamine täie hooga ning argiste probleemide vallast teeb muret omalaadsete AI-robotite, kes peaksid inimese eest suurema osa tööd ära tegema, arengus esinev tõrge. Põhimõttelise poole pealt, aga on küsimus selles, kas jätta argised toimetused ja tööplaanid kus seda ja teist ning rakendada terve inimkonna tähelepanu ja maailmaruumi kiirlaevastik ühe oletatava kosmosehädalise ülesotsimiseks ja päästmiseks kõiksusest? Noh, võidab ikkagi inimlik kohustus hädalist päästa, kuid loo lõpuosas jõutakse hoopis veel eraldi probleemipüstituse ja lõppjärelduseni, et mis see inimese päästmine siis ikkagi laiemas plaanis tähendab ja millisel hetkel peaks laskma kaitsealustel iseseisvuda ning raskusi taluda. Siin võiks ju tagantjärele ette heita, et muidu hoogsal ja omanäolisel, mõnusalt fantaasiarikka keelekasutusega lool nii lihtlabane ja argine puänt on, aga mulle selline probleemipüstitus meeldib iseenesest ka päris hästi. Mõjusam oleks ehk kui üldine sidusus kuidagi tugevam olnuks, minu meelest nagu ei olnud nende robotolendite kasvuraskused selle lõpptõdemusega otseselt haakuvad või siis ei jõudnud see kuidagi äraseostuval viisil minuni.
Juhan Saare „Strontsium 90“ meenutas ehk kõige rohkem minu esialgset eelarvamuslikku pelgust ENSV ja ulme kombinatsiooni osas – piisavalt ebamäärane ja ängistav, ajastule viitav olustik, ning meeleheitlik vihje, et midagi õigemat ja paremat peab olema. Aga niimoodi teiste lugude keskel mõjub jällegi vürtsiandvalt.
Reedik Palmi „Vaigulõhn“ mõjub väga värskelt ja tänapäevaselt, psühholoogiline põnevik, võiks vist öelda. Suuremas plaanis midagi heade asjade iseenesestmõistetavuse kohta – millal mina viimati metsas vaigulõhna nuusutamas käisin või säherdust tegevust tähtsaks pidada taipasin, ah? Aga kui peaks sattuma kohta või olukorda, mis sellise lihtsa asja võimatuks teeb, siis… Teisalt aga, kindlasti mitte originaalse, küllap samast meelekindlust ülalhoidva blufi mehhanismist on kirjutatud ja kirjutatakse lõputult lugusid, aga samas väga sujuva ja ühtlase pingega lugu ellujäämisest ning mitte alla andmisest enne kui kõik tõepoolest läbi on, pelk võimaluste vähesus pole argument ning usk ja lootus, on kõik.
Rein Saluri „Krahvi poeg“ tuletab jälle heas mõttes ajastut meelde, sest algab kõik ikka bürokraatliku jamaga. Mitte maksta ametühingumaksu ja tagatipuks veel pilet ära kaotada! Milline košmaar. Ja katsu sa kellelegi seletada, et kõiges on süüdi sinu ulmeline alternatiivelu, kus sa oled minevikus kulak kuubis (loe: krahvi poeg) ning kuhu sa mainitud tähtsa propuski lihtlabaselt maha unustasid. Eks muidugi isegi suuremat jama tekitab peategelase süütunne ja kartus, et ta saladusele jälile saadakse ja lõpuks kõik asjad kuidagi veidral kombel ka segunevad … Eks kui tahta, võiks siit ju välja lugeda kriitilisi tähelepanekuid pealekaebamis- ja tagakiusamisühiskonna osas, aga ehk tingimata ei pea.
Ain Allisaare „Tõrge“ on selline igihaljas teema nagu kõiketeadev masin ja õigus privaatsusele, puändiks ka kõige lugupeetavamate isikute prognoosimatu ebasündsus pealtnäha kõige tavalisematel hetkedel. Millegipärast meenutab toda habemelugu kogumikust „Diogenese latern“, aga seda puhtalt ülesehituse poolest ja et mõlemas loos on hästi programmeeritud masin, kes on justkui vääramatult eetilisem või moraalsem kui inimesed ise oskaks ette näha.
Friedebert Tuglase „Helloi maa“ üllatab esmalt sellega, et ta on Tuglase kirjutatud. Teisalt jälle, mitte niivõrd ei üllata, kuid on meeldiv stiililt ning keelekasutuselt. Põhimõte ise – postapokalüptiline tagasilangus kuhugi algelisema eluviisi juurde ning retk räämas tsivilisatsiooni varemete trööstitusest puutumata looduse helgusse, ei ole jällegi just midagi enneolematut. Kuigi, võib öelda, et peamine mõte seisneb ehk hoopis romantilises žestis.
Henn-Kaarel Hellati „Kergemeelse kosmose hüpotees“ aga on juba päris lustlik lugu, midagi galaktikas pöidlaküüdiga ringi reisimise kanti (mida polnud veel siis kirjutatudki), ainult et galaktikasse endasse pole muidugi jõutud, piisab kui üks väike kergemeelne killuke sellest eraldiseisvalt nõukogude argielu ilmestamas käib. Pean tunnistama, et „Naiste maailm“ on mul puha lugemata, aga see lugu siin on igatahes küll väga kena esmatutvus autori loominguga.
Tarmo Kulmari „Sinine allee“ on jälle midagi ajaloolise fantaasia kanti, ei mingeid tähelaevu ega maagiat, vaid lihtsalt ühe muistse Amazonase tsivilisatsiooni kroonikakirjutaja krimiloolik jutustus sellest, kuidas preestrid ja kuningad võimu nimel üksteist ninapidi vedasid, aga meeldejääva olustikuga sellegipoolest.
Andres Ehini „Ubi est hortus botanicus?“ on aga väga mõnus keeleline müstifikatsioon, kus midagi üleloomulikku otseselt päevavalgusse ei tule, aga salapärast kokkulangevust on sellegipoolest, seondub nii ladina keele müstiline aura, munkadega seonduv salapära, kohanimemaagia, legendaarse professor Ariste kuju kui ka lihtlabaselt muhe ja meeldejääv seik, kus üht ammusurnud keelt argise teeküsimise tarbeks kasutatakse. Huvitav, kas too ladina keeles botaanikaaia asukoha kohta pärimine võis ka kellegagi päriselt juhtunud olla? Igal juhul on see täpselt taoline muhe seik, mida tahaks lihtsalt kellelegi edasi jutustada, kui see päriselt juhtunud oleks.
Eve Petersoni „Ääremaadel“ on jällegi täiesti kena kosmiline äkšn, kust ei puudu ka elutruud androidid ja ääremaadel ollakse nii eetilistest kokkulepetest ülesastumise kui lihtsalt ruumilises mõtles. Ja kes oleks osanud arvata, et tuntud tõlkija on ka selliseid lugusid avaldanud.
Ülo Mattheuse „Minu isa luulud“ on jällegi selline segane lugu, kus mine sa võta kinni, kas on tegu isetäituva ennustuse ja veendumustele vastavaks kujundatud ajaloolise fabrikatsiooni või tõepoolest sünge suguvõsaneedusega, oma õhustikult meenutas ehk Poe „Usheri maja hukku“, aga võib-olla, et ma ka eksin, sest lugesin viimast hea hulga aega tagasi.
Helju Rebase „Tegu“ on selline lühike humoorikas või siis kriitiline killuke sellest, kuidas alati on kiire ja mis siis kui õige väike halastus tühiseimagi elusolendi vastu võiks kuidagi otsustavaks saada ja mis siis kui keegi kunagi meie üle ikkagi kohut mõistab.
Hille Karmi „Kunagi veebruaris“ on selline argireaalsuse segunemine soovunelmalikuga ning armastuse ja tunnete võit pragmaatilisuse ja masinlikkuse üle. Või vähemalt tundub see meile võiduna. Mine sa võta kinni, kui sama lugu oleks jutustatud mõistuseühiskonna liikmetele, siis oleks see võinud olla ehk hoiatuslugu tunnete ohtlikust mõjust, isegi kui neid ise enam tunda ei suuda.
Ain Särgi „Hahim ben Sarah’ nurjunud päev“ on aga selline kena humoorikas äparduslugu sellest, kui peaksime igasuguse automatiseerituse ja keha loomulikest protsessidest võõrdumisega sedavõrd liiale minema, et isegi tühipaljast põiekergendamist enam vastavate seadmeteta toimetada ei anna, rääkimata selle mainimisest. Oli muidugi varakult selge, kuhu lugu tüürima hakkab, aga muhe sellegipoolest.
Peeter Joonatani „Mantra“ on aga mõnusalt sisendusjõuline lugu sõnade ja sõnajärjestuste üleloomulikust väest, mantra seestab siin loos inimese nagu kuri vaim ja kui ta siis kogemata suu kaudu kõlama pääseb, siis nakatab nagu kõige kurjem viirus. Eks kui tahta, võib seda mantra teemat ka argisemalt tõlgendada kui kirjasõna väge üldisemalt – pole üldsegi ennekuulmata, kuidas igasugused tekstid (ja neis sisalduvad või neist väljaloetavad ideed) võivad lugejaid oma võimusse haarata ja ajendama üht- või teistviisi käituma. Kuigi, pigem selles tekstis on ikka edasi arendatud idapoolset mantra kontsepti käegakatsutavamaks üleloomulikkuseks.
Urmas Alase „Hea tahte avaldus“ on igati paslik ja muhe lõpetus kogumikule. On kosmilist haaret energiaolendite näol (meenuvad kohe Star Treki valguspõhised eluvormid, kes mingis osas halotekki üle võtta tahtsid ja põhjustasid sarnase konflikti inimmeelelahutuse ning teistsuguste eluvormide huvide vahel), on ajastuolustikku videokassettidele harvanäidatavate krimifilmide kollektsioneerimise näol ja siis muidugi lihtlabane kauplemine isiklike huvide ja kõrgemate ideaalidega, mis muidugi alles piisavalt mõjusate survestusvahendite olemasolul eetilisemas suunas liikuma hakkab. Mis võiks ju vabalt olla ka rahvusvaheline poliitika enamvähem ükskõik mis ajastul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar