16 september, 2024

Ben Aaronovitch: Londoni jõed

 

Kiire, sõbralik, üsna võigaste füsioloogiliste detailidega, vähelahterdav, põnev.
See oli napilt öeldud, järgneb veidi ohtrasõnalisem.

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida. 
Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv.
Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas.
Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli.
Ehk natuke veider.
Aga mitte palju. 
Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

BAAS

Postimees

Lugemiselamused

Triinu raamatublogi

Siiliste raamaturiiul

Sulepuru

Lugemissoovitus

Reaktor

Sisekaitseakadeemia raamatunurk

13 september, 2024

Steven Erikson - Reaper’s Gale (2024)

 

Tegevus on siis tagasi Letherii valdustes - Rhulad Sengari juhtimisel on küll Tiste Edur selle vallutanud (sarja viies raamat “Midnight Tides” on tegelikult seeria varaseimat aega käsitlev romaan), aga täidesaatev võim on libisemas tagasi Letherii struktuuride kätte - Rhulad on üksi troonil ja tema juurde takistatakse teiste Tiste Edurite ligipääsu (niisiis kogu info tuleb talle vastavalt Letherii tõlgenduste ja vajaduste), kogu riigis pole vallutajatel piisavalt massi, et kõike hallata; lisaks paistab see hullumeelne mere-ekspeditsioon otsimaks Rhuladile vägevaid duellivastaseid killustavat Tiste Eduri jõude (sest ka ekspeditsioon kaotab hulga laevu - ühel märkimisväärsel juhul ka läbi Karsa Orlongi käte, ohvriks muuhulgas üks Sengari vennastest).


Ühesõnaga, Letherii vallutamine oli küll võimalik, aga Tiste Eduril  jääb selle allutamiseks puudu kogemust ja jõudu. Nii jätkas Letherii võim nende all oma tegemistega - muuhulgas impeeriumi laienemisega ning sellest siis konfliktid rändrahvaste ja naaberriikidega. Romaani veidraim osa on Redmaski juhitud ülestõus Letherii kauboikapitalismi vastu, mis kogub hoogu ja hoogu ja siis leiab otsa ning rohkem sellest madinast ja maanurgast ei räägita. Küllap see siis saab sarja järgmistes raamatutes (vaid kolm tükki jäänud!) oma järje (Barghast?). Huvitav ja dramaatiline pinge üleskruvimine, aga … siis korraga kõik.



Lisaks Tiste Eduri teatud peataolekule lisab segadust seal veel nende endine juht Hannan Mosag oma intriigidega Rhulad Sengari kukutamiseks. Tiste Eduri ajalooline taak (jajah, liit Tiste Andiiga ja siis see noahoop) kohustab pateetiliselt mõtlema, aga see ei sobi, nüüd ja praegu tasandil saavad nad Letherii toimemehhanismidelt vastu hambaid (mitte et Tiste Edur kohtleks kohalikke siidikinnastega). Kui Rhulad Sengar keerab iga elluärkamisega üha rohkem segi, siis Hannan Mosagi ideaalid ja soovunelmad on lihtsalt selle mehe jaoks saavutamatud, teostamatud. Mitte et ta seda mõistaks.


Ja siis on Letherii võimu juurde peitunud Errant, kes on nüüd samuti liimist lahti, kuna vahepeal on tema peidusoleku ajal toimunud tema tasandil, suurte jõudude toimemehhanismides mõndagi muutunud. Nii Letherii kui Tiste Eduri võimukandjad jälgivad omakorda, mida teeb seal põgenike grupp - vabaks saanud Silchas Ruin, põgenenud ori Udinaas, Fear Sengar, Seren Pedac ja see Kettle. Need põgenikud jäävad kuidagi häguseks - eesmärk siis Scabandari jõud valdusse saada. Millegipärast jäi mul selle loo lõpplahendus kuidagi täiesti tähelepanuta, küllap süüdi multitasking.


Nö vaimuilmadest liiguvad sinnapoole Quick Ben ja Trull Sengar ja Onrack ning tulemuseks on muidugi hulk dramaatikat. Nojah, lihtsam on mõista Letherii, Tiste Eduri ja Tavore armee tegemisi kui selliste segaseltskondade eesmärke.


Tavore lindpriide armee on siis jõudnud toetajate abil Letherii kaldale ning eesmärgiks on selle maa vabastamine Tiste Eduri võimu alt. Miks, seda teab Tavore. Mis edasi saab, teab ehk Tavore. Võetakse ette keeruline manööver ehk siis Bridgeburnerite rühmad saadetakse rannikule, kus nende ülesandeks on esile kutsuda kohalike ülestõus, mille toel siis Letherii võimukeskmesse liikuda - kuhu peaks siis õigel ajal jõudma ka Tavore järelejäänud laevastik koos liitlastega. Dessantlaste laevad põletatakse nende nähes, ehk siis tagasiteed pole. Neid on treenitud öösel tegutsema ja päeval puhkama. Kohapeal selgub, et ülemused on teinud suure valearvestuse - mingisugust Eduri vastast ülestõusu ei tule, sest kohalikud ei näe selleks erilist vajadust. Mis siis ikka, Bridgeburnerid lasevad valla oma põrgu. 


Ja siis on Icarium ja Karsa Orlong ja teised teiste kontinentide megavõitlejad, kes on Tiste Eduri ekspeditsiooni- ja sõjalaevastiku poolt kokku kogutud - et katsetada Rhuladi ülestõusmisvõimet. Tasapisi hakkab selguma, et Icarium on midagi väga erilist ja ohtlikku ning millalgi tuhandeid aastaid tagasi on ta siin linnas olnud ja midagi teinud (laevast väljudes tervitabki teda maavärin). Rhuladi pooldajad arvavad, et Icarium võib ta kasvõi tuhat korda maha lüüa, aga viimaks eksib temagi ja siis on Icariumiga lõpp. Need, kes Icariumi kuulsusega vähe tuttavamad, arvavad, et elavana ei lahku siit keegi. Ja noh, Karsa Orlong … tema vaibumatu tahe Icariumiga kahevõitlust pidada saab viimaks lõpu, kui ta leiab, Icariumiski on Toblakai verd (ka Tehol Beddicti abiline Ublala Pung arvab end olevat Karsa Orlongiga sarnast verd).



Ahjaa, Tehol ja Bugg …. viimaks hakkavad Letherii finantsseis värisema ning Teholi nihilistlik plaan uue maailmakorra kehtestamiseks polegi enam nii võimatu. Kuid ka Letherii salapolitsei on millelegi jälile saamas … ja Mael leiab, et tal on veel liialt vara end paljastada (Mael, kes on omal ajal seotud Scabandari elimineerimisega). Ja siis on veel Janath, kelle olukord Letherii julgeoleku käes on romaani üks jälgimaid liine.


Sellele jälkusele vastukaaluks on muidugi Hellian ja tema diversioonigrupi purjuspäi juhtimine läbi Letherii. Milline … ideaalitu naine, vähemalt seekord ei pea ta ähvardama oma nibude küljest lõikamisega, rühm on tal käpa all (Bridgeburnerite iluideaaliks on niiehknaa Masan Gilani), tekib ka mingi prints, kes peab naist kogemata printsessiks. Hellianiga samaväärne lugemismõnu on raskekaallaste Icariumi ja Karsa Orlongiga, sest noh, üks võib hävitada impeeriume ja teisel on nõid Samar Dev. Karsa Orlong sai tasuta sõidu Vigase Jumala juurde, jalga löödud Selle Mõõga ja küljest raiutud Rhulad Sengari käega. Vigase Jumala tööpakkumine … pole Karsa Orlongi vääriline ja ta lahkub (loodetavasti ikka Samar Devi juurde?). Eks pisarakiskujaks on Trull Sengari ja Seren Pedaci taaskohtumine.



Järgmine romaan “Toll the Hounds” läheb jälle tagasi Darujhistani, kus pole juba ammu viibinud. Näis, kuidas sealsed asjad seostuvad siis siinse romaani sündmustikuga.




12 september, 2024

Lüüli Suuk - Vikatimees (Täheaeg 22, 2023)

 

Õrn romantiline lugu Vikatimehest, kes on avastanud oma elus (või noh, kuidas seda nüüd nimetadagi) armastuse puudumise. Vikatimees võiks nimetada romantikuks ja millegipärast ta arvab, et armastus võib teda tabada ootamatult, esimesest pilgust. Nii ka juhtub. Aga noh, tegemist on siiski Surma maailmaga.


Surma maailma on üsna sarnane meie maailma toimimispõhimõtetega ehk see on üsna bürokraatlik. Vikatimehed töötavad oma piirkondades, neil on kindel töö- kui ka puhkeaeg; mistõttu sel Antsu nimelisel vikatimehel on ikka aega tegelda iseenda huvidega. Kuivõrd selline organiseeritud teispoolsuse toimimine, siis see eeldab ka kontrollimehhanisme, seetõttu organiseerivad Vikatimeeste tegevusi kõiksugu bürokraadid. Ja noh, kui on bürokraatia, siis sel omadus üha paisuda (jajah, vihje loo puändile).


Teksti võitis sel aastal Stalkeri parima eesti lühijutu auhinna.



11 september, 2024

Piret Frey - Pööriöö (Täheaeg 22, 2023)

 

Ei oskagi õieti määratleda, mis tekst see olla võiks. Tegevus toimub maakolkas, aga pole just kohalik etnohorror. Või äkki see ongi see romantasy (romantaasia?), kui ma õieti saaks aru,mida see stiil endast kujutab. Või siis ikka teadusliku fantastika mingi alamliik, kuivõrd erinevad ajad ja puha.


Lugu siis noortest neidudest, kes kaotavad oma ihaldatud noormehe oma parimale sõbrannale - kui suvise pööriöö peomeeleolus langeb noormees hoopis kergemeelsema sõbranna võrku. Ja kuidas siis mõlemast ilma jäänud neiu reageerib - tavaliselt on selles oma kindel muster (või siis jutule kohaselt needus).


Mingil moel tundub, et ma pole õieti niisuguse teksti sihtgrupp, kuivõrd ei kõneta või nii. Varem olen lugenud autorilt kaht teksti, mis kumbki ulmejutuvõistlusel finalistide hulka sattunud; nendeski lugudes oli mängimist reaalsuse vahetumisega.



ulmekirjanduse baas


10 september, 2024

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.


Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!


Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.




09 september, 2024

John Green: Kilpkonnad alla välja

 

Lugesin seda raamatut väga valel ajal. 
Eks ole: kui saab olla õige aeg mõne raamatu jaoks, saab olla ka vale. 
Võin garanteerida, et et lugeda vaimuhaigusest ja selle ägenemisest ei ole üldse tervislik, kui parasjagu su (mu) enda vaimuhaigus ägeneb ning end kuidagi ignoreerida ei lase. Kui psühhosomaatilised sümptomid võtavad mu üle võimust ja samal ajal vaevleb raamatu minategelane hästi kirjutatud ja usutavate sundmõtete käes, põimub see niimoodi ühte, et mul on lisaks omaenda hädadele ka osa tema omadest, kuigi tema omad on tegelikult täpselt vastandlikud minu omadele.
Aga hästi kirjutatud ja usutavad. Sellest piisas. 

Kui on halb olla, EI ole abiks võtta sisse veel kõvasti võõrast halbolu. 

Aga kui nüüd püüda üle vaadata sellest, et peamiselt on lugu vaimuhaigusest ja sellest, kuidas see inimest sööb, mõjutab, surub ja ei saa öelda, et "mul on haigus", vaid sellist mind ei oleks haiguseta olemas, on see muidugi armas lugu Ameerika keskkoolitüdrukust, sõprusest, esimesest armastusest ning et asjaga on natuke seotud ka korrpeerunud miljardäri kadumine, on lihtsalt detail. Hea detail, aga arvata, et tema jälgede ajamine moodustab raamatus mingi tähtsa telje, on küll viga.
See on detail. Pisiasi-pisiasi.  

Peamiselt on see lugu väga tõsise ärevushäirega tüdrukust, tema parimast sõbrast, kes kirjutab fännfiktsioone Tähesõdade maailmas (kas wookie on inimene? Miks osade meelest on Chewbacca ja Rey armastus vale?!) ja no et seal on ka armulood ... ei, ses mõttes on toredad armulood, et ükski raamatu poiss ei ole jobu, kes ei oska metafoorides rääkida ega mõelda, huvitub ainult spordist ja seksist. Armastuslood romantilise armastuse tähenduses on kaunid ja meeldivalt mitteklisheelikud. 
Aga mu meelest on nad seal lihtsalt selleks, et näidata: kas vaimuhaige keskkoolitüdruku elu on tegelikult täiesti normaalne ja tavaline. See, et sa hull oled, ei tähenda, et oleksid mingi imelik, taevas hoidku!

Hullud on täiesti normaalsed - kui välja arvata, et nad hullud on.

Lisaks on loos - no see on ikkagi väga noortest inimesest - tähtsalt kohal vanemlikud tunded ja see, mismoodi lapsed oma vanemate suhtes tunnevad. Kuidas mõjutab vanema surm ja kuidas tema eemalolek. Ehk lugu keskkoolitüdrukust on meeldivalt terviklik, tema maailma olulised osad kõik valgustatud ja lugeja ees lahti. 

Tore raamat. 
Välja arvatud, et hullus oli tõesti väga ebameeldivalt veenev ja hingepugev. 

Leheküljest riiulini

Lugemissoovitus

Triinu raamatublogi

tekstivõlur

Hyperebaaktiivne

Loe mind

Manni lugemisblogi

06 september, 2024

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).


Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.


Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …


Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 


Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.


Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.


““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)


05 september, 2024

Carol Emshwiller - Pelt (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.


Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.


Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.





04 september, 2024

Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.


Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.


Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …


Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.



03 september, 2024

Terry Pratchett: Rahvas

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuga papagoi. Arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul lakkamatult tööd teha. 

Loteriis varem
Hyperebaaktiivne