Kairi Look - Tantsi tolm põrandast (2025)

 

Kirjeldus, kuidas lapsest kasvab tütarlaps ja siis neiu ja naine. Tinglikult võiks jagada raamatu kolmeks: kõige suurem osa on lapsest tütarlapseks sirgumisest, siis lühemalt tütarlapse ja neiu periood ning viimaks neiust naiseks. Muidugi, soo esiletõstmine võib kõlada muidu kui teksti alahindavalt, aga antud juhul on see vast õigustatud.

Ajaliselt on rohkem pidepunkte esimeses osas, nii on siin lapse vaatepunktist nähtud mitmeid sündmusi laulvast revolutsioonist taasiseseisvumiseni ja sellele järgnevast. Kui ma ei eksi, siis peamiselt Mustamäel (muidugi, trolle sõidab mujalgi); raamatu lõpupoole õpinguaastad näivad toimuvat Amsterdami laadses linnas. Aga aeg on muidugi kummaline nähtus, nii on esimeses osas väga nähtaval vanaema (raamatu tagakaanel on küll jutt vanavanaemast). Ja vanaema, tal on side hoopis varasema ajaga, 20. sajandi esimese poole eluoluga kuskil maakohas, kus inimestel oli teistsugune mentaliteet kui lapse kaasajas; ning see segu loodus- ja ristiusust kandub omakorda edasi lapsele - mis siis omal moel põhjustab hingelise segaduse kui taasiseseisvumisele järgneb kauboikapitalism oma uute nõudmistega elus läbi löömiseks (nt lk 99).

Tegelasi just palju pole - vanaema, ema, isa, vend ja mees. Ühel hetkel lahkub vanaema, ühel hetkel ema. Jääb tütar, üksi, kuhugi, seni veel kindla pidepunktita, varbad otsimas oma juuri. Kuskil on veel isa, kuskil on vend, kuhugi jäi mees.

Tegemist on tundliku, aistingulise proosaga, mistõttu lugemis- ja tõlgendamisvõimalusi on vast igale lugejale omasoodu. Eks algul tekkis paralleel Pihelgase “Lõikejoonega”, kuid tekstid on ehk liialt erinevad (kuigi jah, mõlema teksti peategelased jõuavad omadega viimaks suguvõsa maakodusse - Looki puhul jääb see viibimine küll õige hämaraks). Igasugu tsitaadimaterjali oleks siin küllaga, aga raske on kontekstist välja rebida. Hiljuti andis Look raadiointervjuu, kus seletab päris palju raamatutegelaste tausta; tasub kuulata. Ja noh, kahjuks ma ei oska ise huvitavamalt sellest teosest kirjutada.

Loomingu Raamatukogul nüüd mitmendat aastat järjest igati intrigeeriv avaraamat (2022: Heinsaar “Ööpäevik”; 2023: Kruusa “Üleelamiste vanake”; 2024: Pihelgas “Lõikejoon”), väga meeldiv.

Sam J. Miller - Ghosts of Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Fantaasia kinnisvara teemal ehk lugu sellest, kui majadel on oma koduvaimud, mis vajavad, et kodudes elaksid inimesed. Sest tühjad majad võidakse muuhulgas maha tõmmata, eks ole. 

Loo peategelane Agnes töötab alltöövõtjana panga heaks, tema ülesandeks on kantseldada neid maju, millest inimesed on võlgade tõttu välja tõstetud, ning seetõttu siis on majad täielikult panga omanduses. Agnes ise ei oma kodu või üürikorterit; tänu Agnese kaebusele on ta ema oma kodust välja tõstetud (tänu sellele sai ta selle töökoha) ning naine elab nüüd autos, magades selle tagaistmel.

Majavaime on erinevaid, mingil moel võib neis väljenduda midagi omast omanikule - nii satub Agnes ühes tühjas majas kokku Micah’ga, kes näeb välja nagu kodutu, aga selle alt paljastub tegelikult õige ihaldusväärne noormees. Kuid inimesed ja vaimud, neil ei saa olla suhet … Või noh, nagu Agnes peagi avastab, saab küll.

Ühtlasi avastab naine, et pank on lammutanud mitmeid maju - koos siis vaimudega. Aga mida saab temasugune naine teha oma tööandja peatamiseks?

Et siis, igati tänapäevane fantaasialugu, vahest koguni de Linti maiguline linnafantaasia. Kui hiljuti arvasin, et Milleri tekstidel on ikka geiteema sees, siis siin ei tuvasta küll midagi. Aga jah, mis on kodu ja kuidas toimib kinnisvara; Miller annab siin kuidagi üllatavalt traditsioonilise viisi.

Greg Bear - The Machine Starts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Lugu ilmunud Microsofti ulmeantoloogias ja on hoiatuslugu kvantarvuti asjus.

Ameerikas on riiklikult toetatud teadlaste seltskond, mis tegeleb kvantarvuti arendamisega. Katsed midagi tööle saada on seni ebaõnnestunud, ning iga järgmise korraga püütakse käivitada üha võimsamat kvantarvutit - enne kui lõpetatakse rahastus. Viimaks õnnestub midagi tööle saada - kasutades selleks õige mitteortodoksseid lähenemisi, ja tõepoolest, masin suudab töödelda hiiglaslikke andmehulkasid, ja vägagi muljetavaldava kiirusega.

Kuid peategelast (ehk üks geeniustest teiste geeniuste hulgas) vaevab kummaline probleem - kuigi nende töökoht on ülimalt turvatud, jätab keegi talle sõnumeid, soovitades ühele või teisele segadust tekitavale asjaolule tähelepanu pöörata. Ja tõepoolest, paistab, et see kvantarvuti on avanud ühendused multiversumitega, kust korraga ilmuvad siia maailma teadlaste teisikud. Ja teoreetiliselt võiks neid olla hulga enam kui Maal üldse inimesi … 

Kõik see kõvaulmeline teoretiseerimine käib mul parajalt üle pea, aga samas on päris huvitav ka. Teksti võikski liigitada omamoodi crichtonlikuks thrilleriks või põnevikuks. Ja noh, kas tõesti võiks kvantarvuti osutuda sedavõrd võimsaks; hoiatav värk! Üllatusega avastasin, et polegi varem Bearilt midagi lugenud.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

 

Eks paljudel on õnn ja õnnetus elada korteriühistutes, kus tuleb maid jagada muuhulgas erinevate muttidega. Kas nende vastu on õieti toimivat rohtu, jääb küsitavaks, küll aga on võimalik kasutada mitmekesiseid peletusvahendeid, et paariks päevaks mõnest mutist rahu saada. Igal juhul, kui peate jagama ühist õueala, tuleb arvestada muttide või muti käitumismustritega - tunne oma naabreid, et valida sobiv strateegia.

“Mutt on loomult üpris eraklik ja ka liigikaaslaste vastu tõre tegelane. Igal mutil on oma territoorium, kuhu ta ehitab vägeva jahilkäikude süsteemi.” (lk 9)

“Muti meelest lehkavad liiga tugevalt või lausa vastikult ka õitsev valge mesikas, leeskputk, elupuu- ja koirohuoksad, koriander, piparmünt, sidrunmeliss, tükeldatud küüslauk, märg kõdunev adru, männiokka jmt eeterlikud õlid; kange tubaka-, nõgese- ja tomatileheleotis.” (lk 18)

“Laguneva kala hais mutile tõesti ei meeldi, kuid haisutekitaja võib ta oma valdustest järgmiseks hommikuks ka välja visata.” (lk 20-21)

“Mutt tajub helisid ja võnkeid ning aiapidajad on neid peletanud mitmesuguste tiivikute ja käristite klõbina, vuhina ja värinaga. Paraku pole alati tuult ning helide ja võngetega võib mutt ka harjuda.” (lk 22)

“Mõni aednik usub, et mutile ei meeldi sage muruniitmise müra.” (lk 22)

Kelly Robson - Waters of Versailles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Tekst, mis omal ajal võitis mingi lühiproosa auhinna ja tõepoolest, teenitult, tegemist on eripärase proosaga.

Lugu leiab aset millalgi peale Päikesekuninga ja Louis XV aega (valitsejaks on “Louis the Well-Beloved” (lk 130)). Peategelaseks on Sylvaini nimeline endine sõjaväelane, kes on kuulsuse nimel pühendunud Versailles’ valduste kanalisatsioonile ja veevarustusele (sellist kangelast ootaks küll pigem K. J. Parkeri puhul). Tal õnnestubki käivitada sealsed purskkaevud, tal õnnestub pakkuda tähtsatele ninadele tualetipotte, mis õukonda kenasti rõõmustab - nemad on osa vägevaimast kuningriigist.

Kuid Sylvainil on saladus, kuidas õieti vett liigutada - ta on nimelt oma kodukohast kuskil Alpides kinni püüdnud väikese veevaimu, kes siis liigutab torudesse vett. Aga õukond sellega ei rahuldu - nad nõuavad üha uusi elamusi. Näiteks - šampuse purskkaev.

Ühelt poolt on tekst puhas fantaasia oma veevärgivaimuga, teiselt poolt vägagi kenasti teostatud ajalooline kirjandus, kirjeldades haaravalt sellise õukonna olemust (oo, puuder!). Ja noh, sellisena ikka väga kenasti teostatud kostüümidraama.

Nalo Hopkinson, Nisi Shawl - Jamaica Ginger (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Vast aurupunki liigituv lugu neiuks sirgunust, kes putitab oma tööandjale erinevaid masinaid, või noh, inimlaadseid roboteid. Neiu elu on raske, tööandja leiutab üha viise, kuidas teda võlaorjusse suunata (või siis plaanib temast tulevast armukest), kodus on haige isa, keda siis ema püüab tööl asendada - iroonilisel kombel osaleb tütar just ühe sellise roboti ehitamisel, mis peaks üldse isa töökoha üle võtma.

Elul näibki olevat kaks võimalust - kas hakata tööandja armukeseks (koos kohustusega töötada) või siis elada edasi seal New Orleansi getos: näiteks koos Billyga, kes talle üha enam tähelepanu osutab (ja kes neiulegi meeldib). Aga seal kuskil on maailm, kus ta isa on saanud (töökohustuste tõttu) rännata, sõites rongiga New Yorki ja mujale. Kuid tema … ei saa seda näha. Lõpuks tunneb neiu, et oma vanemate elu kergendamiseks peab ta hakkama tööandja armukeseks. Kuid see ei ole nii lihtne.

Et siis üleskasvamise lugu aurupungiliku New Orleansi tingimustes, lisaks veel küsimused rassismist ja naiste õiguste teemadel.

Sam J. Miller - If Someone You Love Has Become a Vurdalak (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vurdalak on vampiirilaadne olend; aga tema toitub vaid lähedaste emotsioonidest ja tunnetest (seda siis läbi vere). Antud lugu on geikaksikutest, kellest üks on korralik kodanik (aka peategelane) ja teine siis lapsest saati metsik, kuni siis ühel päeval on ta vurdalakiks muudetud-hammustatud (üks viis lähedust saada on panna kedagi endasse armuma, selleks on oma kiirmeetodid, muuhulgas narkomaanide orgiad).

Meie vurdalak kasutab nüüd eelkõige oma ema, aga peaauhinnaks oleks ikkagi ta vend - kõigist jamadest hoolimata on kaksikud omavahel kõige lähedasemad. Kuid peategelane on pikka aega oma vennast eemale hoidnud, teades kui ettearvamu võiks olla nende kohtumine. Ent lõputult ei saa seda vältida.

Eks Milleri jutud on pea alati gei-temaatikaga, seega on vähe üllatav, millise nurga alt seekord teemale lähenetakse. Samas muidugi igati traagiline lugu ihast, armastusest ja ohverdustest. Autor on püüdnud anda vurdalakile laiemat kõlapinda, muuhulgas fantaseerides nõukogudeaegsetest inimkatsetest.

Tekst loetav Darki lehelt.

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

 

See romaan jätab endast segase mulje. Ühelt poolt väga ambitsioonikas oma maailmaloomelt (kõik need jumalad ja maaga ja riigid ja võimusuhted), teiselt poolt segu grimdarkist ja jenoveevakirjandusest ning kõigest, mis selle vahele jääb. Ehk siin on siis kohati väga julmi hetki ja samas võivad tegelased käituda kui seebiseriaalide kangelased; brutaalsus ja naiivsus käsikäes. Muidugi, iseenesest võiks sellist rosoljet nimetada psühhedeelseks (mis muusikana on vägagi tore nähtus Brasiiliast Soomeni).

Aga kui psühhedeelia on oma olemuselt pigem selline tormakas, siis see tekst on õige sõnarohke ja löövat dialoogi siit suurt ei leia, käib üks pidev jutustamine ning maailmale lisatakse tausta veel romaani lõpplahenduse järelgi (jajah, autoril oli vaja varjata üht teatud saladust - seda küll rohkem tegelaste eest). Vahel tundub, justkui proovinuks autor pakkuda kõigile lugejatele midagi sobivat - midagi neile, kes otsivad tumedamat ja vägivalda; midagi neile, kes eelistavad eksootilisemaid viise hingekeelte paitamiseks; midagi seikluste ja intriigide otsijatele. Nii on siin Gerwen, kes pakub pea segu Dostojevski idioodist ja Addisoni hopepunk kangelastest (huvitav, äkki tulekski Kuusleri romaanist mõelda läbi hopepunki prisma?);  ning siis Epikatos oma geniaalsuse ja emotsionaalse pidurdamatusega. Ja eks arvukad kõrvaltegelased on niisamuti üsna keeruliste valikute ees … ja mida nad õieti valivad (inimlikult kõige traagilisem näib Frai ja tema saatus). Teoses ei puudu ka erootika, ja noh, see pole just lihalik ärapanemine ja ägamine, vaid selline meeleline värk.

Et nagu öeldud, võrdlemisi segane tunne jääb peale lugemist. Ühelt poolt igati ambitsioonikas fantaasiaromaan, samas on see üks paras stiilide või registrite segapuder. Et tegu on autori juba viienda romaaniga, siis küllap on tegemist ühe õige suure eksperimendiga, harjumuspärasest välja.

Rebecca Roanhorse - Falling Bodies (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Päris hästi teostatud tekst, mis pakub tegevuse ümberhindamiseks õige mitu üllatust.

Lugu siis tulevikust, mil inimkond on laienenud erinevatele planeetidele ja muuhulgas alla jäänud ühele humanoidsele rassile. Kuid ikka on inimesi, kes organiseerivad põrandaalust vastupanu - ja samavõrra on inimesi ja humanoide, kes tahavad leida kooseksisteerimiseks võimalikult valutuid vorme.

Peategelaseks on noormees, kes on saadetud ühele planeedile ülikooli õppima - aga ikka vaid nii, et ta ülikooli territooriumilt ei lahku. Sest ta on korda saatnud midagi koletut, kuid ta lapsena adopteerinud humanoidist isa (järjekordne projekt, et inimestega ühist keelt leida) on ta sinna kohale toimetanud: parem ülikoolis õppida range režiimiga kui olla vanglas … ja et vaid ta saladus välja ei tuleks. Kuid peagi hakkavad noormehel hormoonid möllama ja samaaegselt saabub sinna planeedile ta võõrrassist kasuisa - ning saladused hakkavad avanema.

Autor teeb lõpus veel ühe õige üllatava pöörde, mis tõstis loo hinnet, sest noh … mingil moel ootamatu lahendus. Peategelane on loodud psühholoogiselt vaatevinklist õige huvitavalt, selline õige katkine noor inimene. Igal juhul, autori katse kirjutada kosmoseooperit kisub kuidagi õige tundmatule rajale.

P. Djeli Clark - How to Raise a Kraken in Your Bathtub (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Klassikalise ulme austajad võivad rõõmustada - siinse loo üks oluline taustategelane on kapten Nemo, kes ikka võitleb oma kodumaa vabaduse eest ning üleüldise kolonisatsiooni vastu. Kuid Briti impeeriumi all ei kannata üksnes indialased, muuhulgas on nende võimu all mereinimesed - rohelise nahaga pikakasvulised humanoidid, keda juhivad merineitsid ning kes jäid peale pikka sõda Briti impeeriumile alla. 

Ja nagu ikka, koloniaalvallutuste tagajärjel tulevad vallutatud muuhulgas elama impeeriumi südamesse Londoni, kus siis elab selle loo peategelane, äsja abielusadamasse tüürinud ametnikust noormees, kel on suur iha saada rikkaks ja tuntuks - nojah, ametniku karjäär seda vajadust ei rahulda. Seepärast on tal tekkinud rikastumiseks salapärane plaan - mille tarvis on ta kaugelt lõunamaalt teinud ühe tellimuse: talle saadetakse krakeni muna koos õpetusega, kuidas sealt kraken kätte saada ja üles kasvatada. Jajah, loo pealkiri on igati täpne; peategelane matab sellesse projekti kõik säästud, mis kaasnesid abiellumisega ja tulemuseks on … Kapten Nemo rõõmustaks!

Võiks öelda, et tragikoomiline tekst ehk siis ühe inimese ambitsioonid ja kuidas nende elluviimine nii haledalt lõppeb. Ja samas muidugi see kapten Nemo ümberkirjutamine ja kolonialismi peegeldused. Ja viktoriaanlikud väärtused. Eks võiks samuti öelda nagu Cornelli puhul, et päris filmilik tekst, aga kuidagi … vaimukam ja mitmekihilisem.

P.A. Cornell - Once Upon a Time at the Oakmont (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kui muidu on siin antoloogias kõiksugu rohkem või vähem eksperimentaalseid või eesrindlikke tekste, siis see on lihtsalt nö hästi kirjutatud lühilugu; laiatarbekaup, mis võiks olla loetav kõigile lugejatele. Õigemini oleks seda lihtne ette kujutada filmituna, oleks selline kena pisarakiskuja ulmelises soustis.

New Yorgis asub maja, mida õieti ei teata või ei panda tähele. Selle maja teeb eriliseks see, et seal elavad koos inimesed eri ajastutest ja nemad näevad ümbritsevat nii nagu tema ajastule kohane. Aga nad ei ole üksteisele “vaimud”, nad saavad üksteisega suhelda ja ka näiteks kommenteerida, mis toimub samal hetkel nende ajas - muidugi on suhtlemisel teatud piirangud; nende piirangute tõttu saavad seal elada vaid täiskasvanud (sest lapsed pole nii kergelt kontrollitavad) ja reeglite rikkumise eest tuleb majast lahkuda - misjärel sa unustad maja, selle elanikud ning üldse selle kummalise kogemuse.

Loo peategelane on naine meie ajastust, kes armub 1940. aastas paiknevasse mehesse. Naine teab, et kohe on tulemas Pearl Harbor ning USA astub Teise maailmasõtta; seda piinavam on teadmatus, kas tema armastatu läheb sõtta ja kas ta tuleb sealt elusalt tagasi. Nagu peale Pearl Harborit selgub, mees liitub vabatahtlikult armeega. Aga nende armastus? Kas mees jääb ellu? Ühel hetkel leiab naine ukse vahelt kirja ta armastatult. Kuidas?

Nojah, melodraamat on siin küllaga ja mis on õeti õnnelik lõpp. Minus tekitab alati veidi ebamugavust see ajarännuteema, et noh, veidi jabur või nii. Samas muidugi head ajarännutekstid on niiehknaa head - see siin on lihtsalt niisugune … liialt laiatarbekaup. Aga noh, see ajarännukeskus on omamoodi võluv leiutis, sellest siis plusspunktid.

Tiina Laanem: Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal

 

Ausalt, ma ei oodanud sellest teosest palju.
Miks ma ta raamatukogust võtsin: mul korraga torkas pähe, et võiks lugeda elulugu, aga kuna ma eelistan naisautoreid ja Sirje Kiin on valikust väljas oma "püham kui Peetrus" hoiakuga, ei hakanud tükk aega midagi sobilikku silma. Siis nägin Kihnu Virvet ja kuna mu poeg (18) oli hiljaaegu teda meenutanud vormis, mis ütles, et Kihnu-Virve on TÄIEGA legendaarne, võtsin selle.

Ja mis siis, et tekst on paigutatud hõredalt, ilmselt vanainimese silmale sõbralikult, mis siis, et raamatus on väga ohtralt suuri, enamjaolt värvilisi pilte - see on päris hea raamat. Sest Laanem on päris hea kirjanik ja Virve oli väga elus, väga värvikas ja üldse mitte "iga külje pealt oma ühiskonda sobiv" isik.

Kuidagi ikka eeldaks, et kui on vana naine rahvariietes, pealegi eluaeg sama mehega abielus, lahke naeratusega ja teeb süüa, on ta väga traditsiooniliste väärtuste austaja ja tavaline inimene, ainult laulik ka veel. 
Tühjagi. 
Ta oli tulesäde, säraküünal, tegi, mis tahtis, ja et ta samas tahtis parimat oma lastele, ei tähenda, et ta olnuks tasane ja järeleandlik läbi elu. 
Ta oli, mis ta oli. Üsna mitmel korral on märgitud, et Kihnus teda eriti ei armastatud ega hinnatud. Ta oli kihnlaste jaoks see natuke napakas naine. See, keda veits ullikeseks pidada ja natuke häbeneda. Parem üldse ignoreerida, pole vaja meenutada, et selliseid ka on.

Mitte et ta seda südamesse oleks võtnud - ta ei võtnud halbu asju endasse ehk raamatus on ka rõhutatud tema tohutut andestamisvõimet. 
Ja ma loen ja olen uhke, et selliseid inimesi on. Selliseid naisi on. 

Lugemismuljeid otsides sain aga mööda pükse - paar tükki, sealhulgas nt Postimehe oma, on, aga need on sellised mõne lühikese reaga teatamised, et täitsa tore raamat. 
Ma ei hakanud isegi linke panema. 
Pff.

Eraldi tunnustus selle eest, et Virve ja Jenka abielu lugu ei olnud mesiseks ega moosiseks tehtud. 
Jah, sa võid olla vinge inimene ka siis, kui su paarisuhe on siuke ... no-käib-kah. 

Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

 

Pratchetti järjekordne terve mõistuse romaan, järg siis “Õed nõiduses” raamatule, niinimetatud Weatherwaxi tsükkel.

Seekord sureb raamatu algul haldjast ristiema ja et ta pole endale järglast välja õpetanud, paneb ta selle koorma (või noh, võlukepi)  Magratile, kes tema juures käis. Ülesandeks on siis päästa kauges Genuvas üks Nõgitriinu nimeline tütarlaps, et see kindlasti ei abielluks printsiga. Eraldi on kirjas välja toodud see, et ettevõtmisse ei tohi kaasata Weatherwaxi ja Nanny Oggi.

Nad rändavad Genuvasse luudade seljas, lisaks on Ogg kaasa võtnud oma kassirajaka Greebo. Magrat ja Nanny aimavad, et eesootavaga seoses on Weatherwaxil mingi oma saladus, mida see aga jagada ei soovi - kuni viimaks Genuvas saadakse teada, millega minnakse vastakuti ja miks see prints selline … sobimatu on. Lisaks tutvutakse Genuva eripäradega ehk voodoo maagiaga. Nõgitriin on suuremas hädas kui arvatakse … ja Weatherwax satub kokkupõrke järel koguni teispoolsusse.

Ausalt öeldes ootasin mingil moel nähtavamat muinasjuttude dekonstruktsiooni, aga eks seegi doos leevenda veidi nälga. Sarnaselt Porgandiga kirjutab Nanny Ogg kirju kodustele, eks siin nõidadele ole kõiksugu eksootikat. Ja noh, muidugi see tervemõistuslikkuse teema, isegi kui selle tarvis tuleb järgida Weatherwaxi sõnu, mitte ta tegusid.

““Kas su hinges pole üldse mingit romantikat?” küsis Magrat kaeblikult.

“Ei,” vastas Vanaema. “Ei ole. Ja tähed ei hooli meie soovidest ja võlukunst ei muuda midagi paremaks ja mitte keegi, kes käe tulle pistab, ei pääse kõrvetamata. Kui sa tahad nõiana üldse midagi väärt olla, Magrat Garlick, pead selgeks saama kolm asja. Mis on tõeline, mis ei ole ja mis vahet neil on …”” (lk 146)

 

“Teised kaks jäid kumbki oma tusa sisse istuma. Vanaema vaatas liikumatult enda ette.

“Sa ei peaks tõesti seda nii südamesse võtma, et inimesed sinu vastu austust üles ei näita,” valas Magrat kaaslases küdevasse tulle leevendavat õli. “Minu vastu pole keegi peaaegu kunagi mingit austust üles näidanud. Sellest pole midagi.”

“Kui sind ei austata, oled sa eikeegi,” vastas Vanaema äraolevalt.

“Oh, ei tea. Mina olen alati kuidagi hakkama saanud,” arvas Magrat.

“Sellepärast, et sina, Magrat Garlick, oled märg kana,” ütles Vanaema.” (lk 169)

 

“Ja - Nanny Ogg pidi seda tunnistama - Lily Weatherwax nägi noorem välja. Tal oli samasugune näokuju ja Weatherwaxide klaar jume, aga näis … vähem kulunud.

Kui kuri olemine niimoodi mõjub, mõtles Nanny, oleksin võinud aastate eest seda ka ise katsetada. Patu palgaks on surm, kuid see on ka vooruse tasuks, ja kurjad saavad vähemalt reede õhtul aegsasti töölt koju.” (lk 250)

Jonathan Louis Duckworth - Bruised-Eye Dusk (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Taas vähe LGBT-hõnguline tekst, seekord siis fantaasialugu nõiajahtijast nimega Rugg, kes rändab üksildastel aladel koos oma alligaatoriga. Ta sooviks ühes ääreala külas oma varusid täiendada, kuid külas on ärev olukord - nende kandis pesitsev nõid on arvatavalt pannud külale needuse, mistõttu surevad koduloomad ja seejärel on haigestunud lapsed. Rugg palgatakse seda nõida tapma.

Rugg läheb tagasi sohu ning pimeduse lähenedes otsib soosaare, kus aga teeb lõket imekaunis noormees. Kiiresti saavad nad lähedaseks ning veedavad kirgliku paaritumisega kenasti aega, kuniks hommikul avastab mees, et ta kaunis kaaslane on juba lahkunud. Rugg asub edasi otsima nõida ning peagi avastab saladusi, mis seotud nii küla kui nõiaga. Aga seda olukorda on võimalik lahendada - nii nagu Ruggi puhul on see varem juhtunud.

Teksti maailm leiab aset Põhja-Ameerika lõunaosa soistel aladel, kus on muuhulgas tegutsenud üsna traditsioonilised kuningriigid … mida aga ohustavad mingid imelikud lendavad artefaktid jne. Eks loo võlu ongi see maailm, mis on siis loodud tavaliselt euroopaliku fantaasiailma järgi, mida tavaliselt just ameerika oludesse ei paigutata. Ja no see taltsutatud alligaator, kes veab peategelast mööda soo-alasid ning kel on samuti oma arvamus. Ja eks see peategelasega kaasnev homoerootika on omal moel samuti sobiv.

Kui nüüd peale selle teksti kirjutamist lugesin autoripoolset loo tutvustust, selgus, et tegu on postapokalüptilise Ameerikaga; maailm, millest on autor varemgi kirjutanud ja kavatseb veelgi teha. Tõepoolest, võiks lisaks lugeda.

V.M. Ayala - Emotional Resonance (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Ühel järjekordsel lahingumissioonil tekib kahe mecha (või kuidas õieti nimetada selliseid inimesel põhinevaid robotisüsteeme) vahel üleliigne kontakt. Nad nimelt suhtlevad ja seda töövälistel teemadel; nende vahel tekib suisa kiindumus, mis süveneb aja jooksul (sest loo peategelane on vähe Mõrvarboti tüüpi tegelane ning manipuleerib infosüsteemidega nii, et nad saaksid edaspidi koos kulgeda). Muidu on nende ülesandeks firma soovil teiste firmade töötajaid hävitada ja turvata varade ülevõtmine.

Need mechad on tõepoolest inimpäritolu: kunagi on need inimesed võlgade katteks sõlminud vastava lepingu ja siis on neid muudetud tööstuslikeks lahingumasinateks, mis suudavad tegutseda avakosmoses ning mida siis ühelt ülesandelt teisele viiakse. Aga mingid inimlikud emotsioonid on neil järel ja nagu näha, ka soov läheduse järele. Kuid … kas sellised süsteemid üldse saavad järelvalve tingimustes midagi sellist saavutada?

Et lugeja jaoks asja veel dramatiseerida, siis loo tegelased on mingil moel LGBT tüübid - aga eks selletagi on omamoodi huvitav probleemipüstitus (noh, lisaks kumab läbi nooruslik kapitalismikriitika), mille lahendus on omamoodi lootusrikas. Eks selline tegelaskond meenutab muidugi Martha Wellsi Mõrvarboti, aga autoritel on siiski vähe erinevad lähtekohad ja suundumused.

Grady Hendrix - The Ankle-Snatcher (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Järjekordne õuduslugu fantaasiakirjanduse sildi all ja ega see elu rõõmsamaks tee. 

Marcus on kasuvanemate juures üles kasvanud noormees - ta isa on tapnud ta ema, kui Marcus oli 6 aastane. Ja kui see koletus oli juhtunud, tuli isa ja istus poja voodile, ajas mingit segast juttu, pani seejärel majas kõik tuled põlema ning kihutas minema, jättes poja üksi täistuledes majja. Kui isa mõne aja pärast vangistati, mõisteti talle 30 aastat vangistust naise tapmise eest (kuigi laipa ei leitudki). Sellest ööst jäi Marcusele meelde, et voodist tuleb väljuda vaid tulevalgel, mitte kunagi pimedas - sest muidu tuleb see loo pealkirjas nimetatud tegelane.

Nüüd siis on möödunud 19 aastat ning ülikoolis õppiv Marcus on kohtunud huvitava neiuga. Jutuajamine viib ühe ja teiseni ning nad lõpetavad Marcuse korteris linade vahel amelemisega. Peale seksuaalakti läheb neiu vannituppa põit tühjendama, minnes sinna tuld süütamata - tagasi tulles haaravad neiust voodi alt tulevad käed … just see, mille eest oli isa Marcust hoiatanud! Neiu ja noormehe vastupusimisest hoolimata tõmmatakse neiu voodi alla ning õudusest rabatud Marcus kuuleb, kuidas …

Kui järele mõelda, siis vast huvitavaim oli see, kuidas Marcus reageerib hiljem sellisele juhtunule - milles on tema süüdi, mida peab tema selle pärast kannatama. Selles on … ebameeldivust, tõelist allaheitlikkust. Aga muidu jah, puhas õuduslugu.

Susanna Clarke: Jonathan Strange & härra Norrell

Kolmes köites terviklik romaan. 
Või noh - selle kaanepildiga, mis siin näha, ühes köites. 
Mina lugesin eelmist eestikeelset väljaannet, mis kolme eri köitesse jagatud. See jagamine ei tee raamatule teenet, sest tegu on looga, mida ei tohiks katkestada. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on terviklik nii suurel määral, et alguskolmandikku keskmise kolmandiku ja vaimustava lõputa ei saa lugeda sama sõnumit kandavana ega isegi sarnasena kogemusega, mille saab kogu lugu lugedes ja tunnetades.
Või lugedes lõppu ja keskpaika alguseta.
Rääkimata ainult keskpaigast.

See jagamine samas rõhutab, KUI erinevad on raamatu osised, KUI väga on vaja tervikut, et saada kõik. Osad on vähem kui nende summa.
Samas: isegi osadeks jagatuna on tegu hea raamatuga. 

Susanna Clarke teeb seal kõiki asju, mida loovkirjanduse õpetajad keelavad teha: ta kirjeldab, mitte ei näita. Ta ei väldi klišeid, vastupidi - tema tegelased on sageli niivõrd "nojah, sellised need (ülemteenrid, raamatukoid, head naised, inglased, hulkurid) ongi", et mõjuvad peaaegu karikatuuridena. Samas on tegelasi palju, nad sattuvad mingil hetkel lukku, siis kaovad sealt, siis naasevad, et öelda kolm lauset, ja mingit "asjade lihtsana hoidmist" ei toimu EI tegelaskonna ega loo enda võtmes. 
Sest lugu on on NII hea, NII ebatraditsiooniline, nii väga palju enamat, kui lugeja ootab, et ükskõik, kui väsinud ma olin, ükskõik, kui palju mul muid asju teha oli, IKKA neelasin viimase osa paari päevaga - ning samas, eks ole, ma ei lugenud seda kõike esimest korda, ent ma ei mäletanud, millest lugu tegelikult on.
Liiga ootamatu ja ebatavaline. Mitte "aa, see on see mudel, poiss kohtab tüdrukut ja siis kaotab ta ja mida ta siiis teeb" või "aa, kuningriik tuleb võluunest äratada" või "juhtus mõrv ja nüüd uurime, miks ja kuidas". "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" lugu täiesti uus. 

Mul oli meeles, et meeldis väga, Strange'i ja Norrelli isikud ja isiksusetüübid, elluäratatud daam, et toimus sõda Napoléoniga, et oli haldjamaa ... aga mitte enamat. 
Nii et sain teist korda hulluda ja imet näha. 

See teine kord tuli veel suurema vaimustuse ja imetlusega kui esimene. Sest vähemalt oli mul meeles: "NII. HEA. Ühegi hinnaalanduseta hea," ja mulle on oluline raamatu kohta ette teada, et mulle meeldib.

Susanna Clark lõhub rõõmuga neljandat seina. Pöördub lugeja poole. Muheleb tegelaste üle nii avalikult, nagu vaid autor teha saab, ega lase lugejal unustada, et see teos on kellegi kirjutatud, talle jutustatakse lugu. Tekstis on ohtral allmärkusi, mille peamine eesmärk on lugejat lõbustada otseselt loole mittevajalike detailidega, taustal info, et see maailm on päris, maailm on sadades kordades keerukam ja laiem kui vaid ühe loo jaoks valmis mõeldu, ja proua Clarke annab tundeid ja tunnetust edasi kõigega: stiil, sõnastus, sõnavalik. 
"Keep it simple" ja "ära kasuta keerulisi väljendeid, kui saab ka lihtsamalt"? Hei, mulle JUST meeldib teada saada , et sõna "helgastus" olemas on ja mida see tähendab!

Võibolla ei ole tegu mu lemmikraamatuga. Tunded on, pinevus on, põnevus on, ehedus on, aga et samas on nii palju stiili ja eemaltvaatamist, ei ole lugemiskogemus päris nii toores ja vahetu, et mind tallakumeruseni vapustaks ja kananahe ihule tooks. 

Aga see on kahtlemata kõige paremini kirjutatud raamat, mida nimetada oskan. 

BAAS

Loterii
veel Loteriid
ja veel 
ja veel veidi

Ekspress
Tõnise lugemispäevik
Bukahoolik
Sõber raamat

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

 

Pratchetti Kettamaailm on mul senini üsna poolikult läbi loetud, kuna omal ajal tundus, et eelkõige huvitavad need Ankh-Morporkiga seotud romaanid ning see nõidade ja seiklevate võlurite teema jätab vähe külmaks. Aga nüüd lugesin kuskilt sisukokkuvõtet nõidadest, kes puutuvad kokku eri muinasjuttude süžeedega ning võtsin raamatukogust selle raamatu. Oleksin küll pidanud võtma “Nõiad võõrsil”, aga nimi oli juba ununenud.

Lugu on siis Lancre nimelisest pisikesest kuningriigist, kus mõrvatakse kuningas. Tahtmatult nende sündmustega kokku puutuv nõidade kolmik päästab kuninga imikust järeltulija ja saadavad selle koos rändnäitlejatega minema. Kuninga tapnud abielupaar ei ole just kõige normaalsem (mitte et keegi seda ootakski) ning nad armastavad võimu ennast, mitte seda maad, mida nad nüüd tõusid valitsema. Ja sellest maast mitte hoolimine hakkab Lancre enda maale vastu - sedavõrd, et vanaema Weatherwax  otsustab selle järeltulija kiiremaks üleskasvamiseks ajaga 15 aastat edasi hüpata, mille tulemusel on nüüd titast saanud tubli Tomjon, kes oma näitlejatest vanemate järeltulijana sirgunud vägagi sugestiivseks esinejaks.

Lancre valitsejad otsivad üha võimalusi, kuidas oma võimu kindlustada ja neid tüütuid nõidasid kaelast ära saada ning kuningakoja narri õhutusel otsustavad palgata näitetrupi, kes tuleks Lancresse esinema ning esitaks sellise näidendi, mis esitaks soodsas valguses uusi valitsejaid (ja mustaks nõidasid). Selleks saadetakse narr Ankh-Morporki, kus see palkab selleks Tomjoni vanemate näitetrupi - pahaaimamatu troonipärija siis rändabki tagasi Lancresse.

Nojah, sellest kokkuvõttest jäi täiesti kõrvale kolme nõia elu ja melu, mis tegelikult ongi romaani selgrooks. Ausalt öeldes ma ei oskagi enda jaoks sõnastada, mis on selle romaani Suureks Ideeks; on lihtsalt selline seikluslik fantaasialugu. Muidugi, takkajärgi selgus, et Pratchett on ette võtnud Shakespeare’i loomet (jajah, “Hamlet”, kahjuks pole senini lugenud “Macbethi”). Vast kõige rajum on ikka see 15 aasta ajahüpe, sellist deus ex machina võtet ei julgeks vast ükski enesest lugupidav autor niisama ette võtta, aga noh, Pratchett võib. Eks see Kettamaailm oli autori jaoks pidevas arenemises, kas mitte hilisemates romaanides polnud Lancre vähe olulisem maakoht kui selle raamatu pisikuningriik.

“Magrat kõhkles. Alasti tantsimist ei söandanud ta siiski soovitada.

“On üks laul,” ütles ta. “Täiskuu kiituseks.”

“Kuu pole täis,” täpsustas Vanaema. “Ta, kuidas seda öeldagi - paisub.”

“Ta on sedapsi,” ütles Nancy kohusetundlikult.

“Ma usun, et see on täiskuu kiituseks üleüldiselt,” väitis Magrat huupi. “Ja siis peame me oma teadvuse äratama. Ma kardan, et selleks peaks küll täiskuu olema. Kuu on väga tähtis.”

Vanaema heitis talle pika, kaalutleva pilgu.

“Ah sihuke siis ongi sinu moodne nõidus?” päris ta.

“See on osa sellest, Vanaema. Sinna juurde käib veel palju muud.”

Vanaema Weatherwax ohkas. “Mina arvan, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Ma oleks vana jobu, kui ma laseks mingil kumaval kivikeral endale öelda, mida mina tegema pean.”

“Jah, persse see kõik,” ütles Nanny. “Neame parem kellegi ära.” (lk 170)

sulepuru

Christopher Rowe - The Four Last Things (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Eneseküllastunud eksperiment eshatoloogia (ja nagu autor ütleb järelsõnas - Cordwainer Smithi) ainetel, mille lugemine on paras vaev ja millest ei saa suurt midagi aru. Või lihtsalt pole huvi mõista.

Et siis neli tegelast on saadetud eneseteadliku laevaga planeeti avastama, aga kui nad planeedini jõudes ellu äratatakse, selgub ka, et planeedil on mingil moel mõistuslikku elu - või noh, planeet ja selle päike muuhulgas suhtlevad omavahel, sfääride muusika ja mis kõik veel. Need neli tegelast vist küll kaotavad elu - kui neid ikka üldse ellu äratati (ühel puhul on juttu masinast koopia loomisest). Jne jne.

Ühesõnaga, väga tüütu lugemiselamus; hetkeks mõtlesin ikka kolm punkti anda - teksti algus on kuidagi loetav -, aga siis loo edenedes muudkui süvenes tinane raskus ning oli vaid soov lõpuni saada (mis muidugi ei soodusta kuidagi tekstist mõistmist). Omamoodi veider, et kõik senised lood sai hinnatud enamvähem positiivselt ja siis korraga selline kobarkäkk - arvasingi, et olen liialt optimistlikult varemloetud hinnanud.