Pratchetti Kettamaailm on mul senini üsna poolikult läbi loetud, kuna omal ajal tundus, et eelkõige huvitavad need Ankh-Morporkiga seotud romaanid ning see nõidade ja seiklevate võlurite teema jätab vähe külmaks. Aga nüüd lugesin kuskilt sisukokkuvõtet nõidadest, kes puutuvad kokku eri muinasjuttude süžeedega ning võtsin raamatukogust selle raamatu. Oleksin küll pidanud võtma “Nõiad võõrsil”, aga nimi oli juba ununenud.
Lugu on siis Lancre nimelisest pisikesest kuningriigist, kus mõrvatakse kuningas. Tahtmatult nende sündmustega kokku puutuv nõidade kolmik päästab kuninga imikust järeltulija ja saadavad selle koos rändnäitlejatega minema. Kuninga tapnud abielupaar ei ole just kõige normaalsem (mitte et keegi seda ootakski) ning nad armastavad võimu ennast, mitte seda maad, mida nad nüüd tõusid valitsema. Ja sellest maast mitte hoolimine hakkab Lancre enda maale vastu - sedavõrd, et vanaema Weatherwax otsustab selle järeltulija kiiremaks üleskasvamiseks ajaga 15 aastat edasi hüpata, mille tulemusel on nüüd titast saanud tubli Tomjon, kes oma näitlejatest vanemate järeltulijana sirgunud vägagi sugestiivseks esinejaks.
Lancre valitsejad otsivad üha võimalusi, kuidas oma võimu kindlustada ja neid tüütuid nõidasid kaelast ära saada ning kuningakoja narri õhutusel otsustavad palgata näitetrupi, kes tuleks Lancresse esinema ning esitaks sellise näidendi, mis esitaks soodsas valguses uusi valitsejaid (ja mustaks nõidasid). Selleks saadetakse narr Ankh-Morporki, kus see palkab selleks Tomjoni vanemate näitetrupi - pahaaimamatu troonipärija siis rändabki tagasi Lancresse.
Nojah, sellest kokkuvõttest jäi täiesti kõrvale kolme nõia elu ja melu, mis tegelikult ongi romaani selgrooks. Ausalt öeldes ma ei oskagi enda jaoks sõnastada, mis on selle romaani Suureks Ideeks; on lihtsalt selline seikluslik fantaasialugu. Muidugi, takkajärgi selgus, et Pratchett on ette võtnud Shakespeare’i loomet (jajah, “Hamlet”, kahjuks pole senini lugenud “Macbethi”). Vast kõige rajum on ikka see 15 aasta ajahüpe, sellist deus ex machina võtet ei julgeks vast ükski enesest lugupidav autor niisama ette võtta, aga noh, Pratchett võib. Eks see Kettamaailm oli autori jaoks pidevas arenemises, kas mitte hilisemates romaanides polnud Lancre vähe olulisem maakoht kui selle raamatu pisikuningriik.
“Magrat kõhkles. Alasti tantsimist ei söandanud ta siiski soovitada.
“On üks laul,” ütles ta. “Täiskuu kiituseks.”
“Kuu pole täis,” täpsustas Vanaema. “Ta, kuidas seda öeldagi - paisub.”
“Ta on sedapsi,” ütles Nancy kohusetundlikult.
“Ma usun, et see on täiskuu kiituseks üleüldiselt,” väitis Magrat huupi. “Ja siis peame me oma teadvuse äratama. Ma kardan, et selleks peaks küll täiskuu olema. Kuu on väga tähtis.”
Vanaema heitis talle pika, kaalutleva pilgu.
“Ah sihuke siis ongi sinu moodne nõidus?” päris ta.
“See on osa sellest, Vanaema. Sinna juurde käib veel palju muud.”
Vanaema Weatherwax ohkas. “Mina arvan, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Ma oleks vana jobu, kui ma laseks mingil kumaval kivikeral endale öelda, mida mina tegema pean.”
“Jah, persse see kõik,” ütles Nanny. “Neame parem kellegi ära.” (lk 170)
