Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).
Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.
Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar