Loomingu Raamatukogust järjekordne silmaringi avardav tõlge, millele otsa poleks ise küll kuidagi sattunud ehk siis valgustusaja haritud naise essee õnnest ja tema kirjad kaasaja meestele, teemadeks tollane teaduslugu ja kõrgseltskonna eluolu. Ja noh, milline elu - truu abielu kuni pärija sündimiseni, seejärel erinevad suhted õpetlaste ja kultuuritegelastega, neist muidugi väljapaistvaim oli Voltaire. Peamine, et see kõik liialt skandaalne poleks - aga selleks oli naise käsutuses Pariisist paarsada kilomeetrit eemal loss. Sest noh, kõrgseltskonna elu.
Nii on ka arutlus õnnest suunatud just kõrgseltskonnale (lk 6) ja selline ka tänapäeva vaates üsnagi vabameelne oma armastuse käsitluse poolest; ja muidugi päris vaimukad on muudki soovitused.
“Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid.” (lk 5)
Illusioonid näivad siin olevat kõige intrigeerivam osa, aga kui õieti aru sain, siis tegu omamoodi “make-believe” käsitlusega, ehk kunsti kogemine ja tõlgendamine (lk 10). Aga kokkuvõte esseest kordab kõike täpsemini kui algne lennukus:
“Püüdkem niisiis olla hea tervise juures, eelarvamustest vaba, tunda kirgi, panna need oma õnne teenistusse, asendada kired himudega, hoida kiivalt alles illusioonid, olla vooruslikud, mitte kunagi kahetseda, lükata kurvad mõtted endast eemale ning keelata oma südamel hoida alles sädetki himu kellegi järele, kelle himu on raugemas ja kes meid enam ei armasta. Ühel päeval tuleb armastus ikkagi maha jätta, olgu või vanadusest, ja see olgu päev, mil ta ei tee meid enam õnnelikuks. Mõtelgem niisiis sellele, kuidas kasvatada teadmishimu, seda himu, mida tundes sõltub õnn ainuüksi meist endist. Hoidugem ambitsioonidest ja teadkem kõigepealt, kes me tahame olla; otsustagem, millist teed pidi tahame elus käia, ja püüdkem teha nii, et see tee oleks õisi täis.” (lk 20)
Muidugi, ei saa mainimata jätta, et autor ei elanud just kõrge vanuseni, vahest mõndagi oleks ta vanemas eas teisiti mõelnud. Aga kes teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar