Paistab, et sellele ajakirjanumbrile on iseloomulik üsna veider proosa. Viidingu lugemine pole kunagi kerge meelelahutus, aga see tekst on kuidagi … nihkes; alles lõpupoole sain aru, mis võiks selle põhjus olla - nimelt on see jutt pühendatud viimase aja moodsa tõlkekirjanduse ühele lemmikautorile Edouard Louis’le. Ma pole küll ühtki ta teksti lugenud, sest ausalt öeldes mind ei tõmba autobiograafiamaiguline kirjandus; niipalju kui olen teistest lugemisblogidest kogenud, on tekkinud justkui mingi ettekujutus (või noh, õigemini küll eelarvamus) Louis’ võimalikust loomest.
Nii on siis kirjeldatud kahe tütarlapse paralleelne arengukäik, lastest tiineka-eani. Peategelane (õigemini küll minajutustaja) on selline kärts elus hakkamasaaja, antagonistiks on üks väikekodanlik pere, kes jumaldab oma tütart ning võimaldavad talle erinevaid hüvesid ja haridust. Kui põlastusväärne see tundub minajutustajale ning ühtlasi tekib soov sellele tüdrukule koht kätte näidata. Et siis … hamster.
Kui tekst näib muidu üsna puine (taotluslikult? Ehk on Viiding hoopiski kriitiline Louis meetodite suhtes?), siis loo finaal on küll päris lööv. Teksti ruum on selline, et kas see toimub Tallinnas või Prantsusmaal, väga pihta ei saa - mingil moel justkui tõlkemugandus, aga eks oskavad seda hinnata Louis’ lugejad. Ühesõnaga, veider ja painajaliku maiguga tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar