“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.
Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!
“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar