Rõngu roimade sari vast erilist tutvustamist ei vaja, vähemalt selline tunne oli, et mina olengi see viimane, kes veel ühtegi osa lugenud ei ole. Päris palju on juhtunud kiidusõnu silma jääma ja ega mina siin vastu vaidlema ka ei hakka – kui on tahtmist ilusal suvepäeval veidikene kodumaise krimiga meelt lahutada, siis võib julgelt lugeda küll ning kui mingil põhjusel ajaloolised teemad või Rõngu kant hingelähedased juhtuvad olema, siis on vast juba suisa kohustuslik ette võtta.
Mul endal on
ajalooliste romaanidega tihtipeale selline veider eelarvamuslik suhe, enamasti
pigem ei taha kätte võtta igasugudest ajaloolistest suurkujudest kirjutatud
asju, ei viitsigi siin täpsemalt järgi mõelda, et miks ja kas ka õigustatult,
aga kindlasti on siin lisaks võimalikule tüütule dramatiseerimisele ka see
aspekt, et enamasti on ju juba ette teada, mis selle tegelasega lõpuks sai ja
ega enamasti lõpp just ülearu helge ei ole. Aga see ei puutu muidugi üldse
siinsesse teemasse – seda, kas pastor Lenz on päriselt eksisteerinud pastori
põhjal kirjutatud, ma isegi ei oska hetkel arvata, vast ikka, ja küllap
esimeste osade juures on seda ka mainitud, no ja ehk mõisnikud ja mitmed muud
tegelased ole ikka ka ajalooliste isikute põhjal –, sest suuremad
ajaloosündmused ja tähtsamate isikute dramaatilised elusaatused jäävad
taustale, fookuses on ikka pastorihärra olmeline toimetamine ja teadaoleva ajaloo
ettemääratuse piires vabalt kulgevad ja lahenevad mõrvamüsteeriumid. Muidugi,
eks niipalju rikub see reaalsusega kooskõlas olemine ära, et mõningate
salapäraste substantside puhul ei teki küll vähimatki muret, et asi päris maailmamastaabis
kuidagi ohtlikuks võiks kujuneda, aga teisalt jälle ongi ju tegemist õdusamat
sorti krimiga – ka pastori isiku turvalises edasikestmises võib, vähemalt nii
mulle tundub, südamerahus kindel olla. Mulle, muidugi sobib väga selline
rahulik kulgemine, kus pastoril jagub aega nii aias õunu haugata kui õhtusöögi
üle mõtteid mõlgutada ning tööasju ajada, sest ega mõrvade ja salaasjadega jahtimise
eest keegi talle palka maksa, ikka jutlused ja ristimised ja matused ja pulmad
ja maarahva harimine ja kiriku maade majandamine on see, mis leiva lauale toob.
Ühesõnaga, on aasta 1812 ja Euroopa elab parajasti Napoleoni sõdade rütmis. Siia too tegelane küll kunagi ei jõudnud, aga tegelikult on see Napoleoni hirmus elamise vaib ja ka imerelva leidmise küsimus just mõnusalt huvitavad. Esimene näiteks põhjustab täiesti ajalooliselt toiminud ja raamatu avanguks oleva Riia eeslinnade mahapõletamise, nii igaks juhuks veidi õudust ja hävingut, et kui Napoleon tuleb, siis poleks tal võimalik neid strateegiliselt ära kasutada. Samuti liigub nii selle sama põletamise kui ka muidu kaugemal käiva sõja tõttu ringi üksjagu koha ja koduta jäänud rahvast. Mõnes mõttes on see ju sarnane ka ajale, milles praegu elame – kusagil käib sõda ja igasugustel viisidel jõuavad selle kajad ja mõjutused ka sinna, kus otseselt lahinguid ei toimu. Igapäevaelu, kestab aga ükskõik milliste sündmuste taustal, sest kuidas muidu saakski. Õhustiku mõttes on mingite maailmapoliitikas õhus rippuvate pingete ja hirmude keskel elamine vahel põnevamgi kui suure ja otsese sõja saabumine.
Lisaks
ajaloolisele täpsusele on mõnus ka ruumiline paikapidavus – kui millalgi Rõngu
kanti sattuda, siis peaks ikka mõne neist raamatutest näppu võtma ja oma
silmaga kõik mõisad ja kõrtsid ja muud leitavad paigad üles otsima. Ja kui kogu sari iga osaga veel järjest paremaks ka läheb, nagu kuuldused räägivad, siis järgmise osa ilmumisel silma peal hoida.
Lõpetuseks üks
kirjeldus kaanepildil olevast Uderna postijaamast:
Kui magister Uderna jõudis, nägi ta kuuvalguses pikka palkidest maja, mis täitis nii kõrtsi kui ka postijaama ülesannet. Magister mäletas veel aega, kui postijaam oli olnud eraldi ehitis, aga see oli üha rohkem lääpa vajunud ja lõpuks anti käsk see sulgeda ja uus ehitada. Seniks soovitati postiülemal kolida kõrtsi, lubadusega, et ehitus ei võta kaua aega. Kuid nüüd oli alanud sõda, visitatsioonist oli möödas juba kolm aastat ja ehitusega ei paistnud enam keegi tegelevat ja oli kahtlane, kas üldse kunagi ka tegeletakse.
Postijaamale eraldatud majaosa ees toetus vastu lasipuud üks sinise kuuega postipoiss ja popsutas piipu. Magister tuli hobuse seljast maha ja küsis, et ega poiss talle piibu peale tuld raatsi anda, sest ta tuleraud on kaotsi läinud. Postipoiss arvas, et seda piskut ikka saab ja hetk hiljem lõi magistri piibus tubakas hõõguma ja ta tõmbas mõnuga pika mahvi.
„Ega te tea, kas vahetushobuseid on veel saada?“ küsis ta.
„Ei ole,“ vastas postipoiss. „Täna on siin aina üks lakkamatu voorimine käinud ja just videvikutunni aegu, nati enne teid, tuli keski saadik, kes lehvitas lubatähte ja võttis viimased ja kõige vähem ära aetud setukad endaga kaasa. Nüüd läheb vähemasti koiduni, aga võib-olla ka kauem, sest üks kõrgest soost preili on hobuseid juba pikka aega oodanud ja küllap talle antakse nad ennemp.“
„Oli ka kena preili?“
„Ei tea, ei näind nii lähedalt. Tõlla järgi paistis mõne suure saksa tütar või naine. Üks hästi söödetud teener oli tal kah ühes. Muide, ega hea härra raatsi mulle ühe piibutäie jagu oma hästi lõhnavat tubakat anda?“
„Seda piskut ikka,“ pomises magister ja ulatas tubakakoti postipoisile. (lk 21-22)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar