Ütlemata sünge lugu ühest
grotesksest tapatööst, mis võinuks kodanikujulguse ja vaimuvalguse
olemasolul juhtumata jääda. Peale vägevat pulmapidu avastab rikas
peigmees, et pruut polegi neitsi, ja naine tunnistab üles rikkuja
nime. Värske abielumees viib naise keset ööd selle koju tagasi,
ning naise kaksikvennad vannuvad häbistaja maha lüüa, ja hommikul
pussitavadki selle surnuks.
“Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev.” (lk 5)
Vara ärganud küla saab kulutulena
teada, mis toimuma hakkab, kaksikud kinnitavad kõigile, et löövad
selle raisa maha, ja kõik see näib mingi sogana, kui juba suvalised
elanikud teavad kavandatavast tapatööst, küllap siis ohvergi on
teadlik. Aga noh, läheb nii ja teisiti ning ohver saab oodatavast
teada alles viimasel hetkel, ning peaväljakul, koduukse ees
pussitavadki lihunikest kaksikvennad võimaliku häbistaja surnuks.
Rahvas vaatab ja ahhetab.
“Ometi paistis reaalsus sedamoodi, nagu poleks vennad Vicariod midagi ette võtnud, et tappa Santiago Nasar otsekohe ja ilma avaliku vaatemänguta, vaid tegid kõik mõeldava ja enamgi, et keegi oleks tapmist takistanud, kuid selles ei olnud neil edu.” (lk 30)
Tekst on esitatud uurimusena, mida
minategelane (ohvri tuttav) aastaid hiljem sooritab, võttes ütlusi
nii mahajäetud pruudilt, ohvri sugulastelt ja sõpradelt, tapjatelt
kui arvukatelt pealtnägijatelt. Kõik räägivad, et jah, läks
kahjuks nii kuigi võinuks kergelt juhtumata jääda, aga vaat see
väike vajalik lüke jäi minu või teiste poolt tegemata. Aumõrva
sooritajad pääsesid peale kolmeaastast uurimist (või õigemini
vanglas tohletamist) vabaks, ega nemadki tehtu just uhkust tunne, aga
noh, tegemata ei saanud jätta.
Fatalism rõhub õlgu ning mõnedki
naturalistlikud detailid on päris õõvastavad, kõik need ohvri
soolikad ja muu. Muidu kena ja elav ühiskond, aga näed siis, kuidas
korraga jalgealuse kaotavad. Eks siit võiks tõlkija poolt lubatud
maagilist realismi otsida, aga seda ehk ennekõike pruudi ja peigmehe
suhetest enne ja aastaid peale pulmi. Koletu ja sünge lugu, mis
veereb oma verise lõpu poole, tipnedes sellega, et ema sulgeb ukse
ohvrist poja ees, kuna see olevat juba majas. Sest teenijanna nägi
nägemust. Ja muu selline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar