On T.S. Eliot. On Wislawa Szymborska. On Jaan Pehk.
kanterile
heida ketas
publikusse
Gerd
ja näed
verd
(lk 43)
Eelmise raamatuga võrreldes on progress ja mehistumine, rääkimata heast kujundusest (fotod oojee). Esile tõstmist väärib kaks tsüklit - “minu muusika” (no selle luuleteose võiks lindistada, oleks tore monoooper, vastukaaluks “minu inimestele”) ja “valdek” (üpris äraspidine variant teemal “dr Noormann küsib”).
juhuluule juurte juures
lubatud on toored võtted
enne kui sa haarad sule
taganegu targad mõtted
(lk 60)
1 kommentaar:
Pehki peab kuulama, niisama lugedes ei saanud vähemasti mina pooltki sama elamust, mis kuulates.
Postita kommentaar