Igal juhul, Miles tunneb rõõmu, et
tal on nüüd väikevend (mitte et ta ise just Karlssoni mõõdupuuni
ulatuks) – kuid kahjuks ei saa teda Barrayarile isale ja emale
tutvustamiseks viia, sest kloon pole sellest üleüldse huvitatud.
Ühesõnaga, järjekordne patiseis Milesi elus – ühelt poolt jäi
ta ellu ja vingerdas välja seekordsest intriigide umbsõlmest
(tseetagandalased ja komarrlased), teiselt poolt ei saa ta armsamaga
pikki plaane pidada ning väikevend on selline nagu ta on. Ahjaa,
kogu tegevus toimub seekord planeedil Maa, mis pole just suurvõimuna
tegija, ent kultuuriliselt suundaandev ikka. London, see igavene
metropol.
“Pangas loovutas admiral Naismith, kes oli inimese kohta, keda pole olemas, üsnagi lihvitud ja viisaka välimusega, oma küsitavad õigused ühele sõjalaevale, mis talle ei kuulunud, finantsorganisatsioonile, kellel polnud seda laeva vaja ja kes seda ka ei tahtnud. Nagu leitnant Bone märkis, oli vähemalt raha päris. Selle asemel, et Dendarii laevastik oleks hakanud tükkhaaval lagunema sel pärastlõunal – ajal, mil leitnant Bone'i arvutuste järgi esimesed Dendarii palgatšekid pangas tagasi lükatakse, – tuleb üks ilmatusuur pauk millalgi määramata tulevikus. Hurraa.” (lk 110)
“Miles silmitses oma lummuse objekti. Ta mõistis väga hästi, miks kloonist võib saada inimese kinnismõte, ja ka vastupidi. Ta kergitas harjumuspärase nõksuga lõuga, nähtavasti alateadlikult tegi Mark sama. Miles oli kuulnud, et inimeste ja kloonide vahel võivad tekkida kummalised suhted. Aga samas, inimene, kes võtab kätte ja laseb endast klooni teha, on ilmselt juba niigi kiiksuga. Palju huvitavam oleks saada laps, eelistatavalt koos naisega, kes on sinust targem, kiirem ja ilusam: siis on vähemalt võimalus, et suguvõsas toimub mingi evolutsioon.” (lk 268)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar