Kui ma mõtlen oma lemmikluuletuse ja lemmiluule üle, siis selgelt noored naised kirjutavad nii ja sellest, millest ma aru saan. Kusjuures see ei ole üldse aina armuhala ja meeste kummalisus, inimsuhete valu ja teistmoodi valu, ei. Maria Lee näiteks kirjutab sõjast ning vägivallast, ta kirjutab unest ja unustamisest, ta kirjutab ... nojah, suhetest. Ja iseendast, kuidas ta ei mõista end, ei tunne vahel ära, ta nimi on kummaline, ta on haige, ta on ... ja kõik selle tunnen ma ära.
Isegi kõik kujundid räägivad minuga - vastupidi olukorrale, kus ma vaatan luuletust, vaatan kujundeid ja ei saa üldse aru, mida nende abil öelda tahetakse.
Maria Lee kujunditest saan aru tundetasandil, mingisuguses "see on nii tuttav!"-adumises.
On see noor naine olemine? Ma olen noor olnud, see on tõesti tuttav.
On see neuroeriline noor naine olemine? Sest see ma olen ka olnud, samuti tuttav.
Vahepeal riimid, vahepeal mitte, vahepeal pildid - pildid on head - vahepeal varjukujud.
Nii tuttav.
Ja muidugi on kohv.
Ja muidugi on sigaretid.
Kas see on teatud sorti noorte naiste keel?
Viimane luuletus on kõige parem ja toob meelde Robert Kurvitza Halli.
Loteriis varem
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar