Kõik need maha tõmmatud read jäävad kummitama. Vaatan neid ja täpselt - mhmh - just nii. Korralik inimene, korralik luuletaja tõmbaks need maha, pole vaja mingit uusaususe lapsikut maailma, teeskleme, et sedasi ei ole, teeskleme, et sedasi pole vaja öelda ... aga äkki on just see väärtuslik? Just see ausus ja ehedus? Äkki ei ole vaja kirjutada hästi kaude ja korralikult, nagu Päris Luuletaja?
Oi, mulle meeldib.
Mulle meeldib ka värk fontidega - et luuletus mahuks leheküljele, tuleb ta vahel oluliselt väiksemas kirjas trükkida.
Ja vahel - vahel ei ole vaja.
Nii hea on sedasi tervikut näha ja tajuda.
Iga pisiasi loeb.
Muidu - jaa, mulle ikka meeldib. Selgelt rohkem, kui riime pole, isegi teksti sees - sest Maria Leel riimid ei ela, vaid lihtsalt kukuvad kuhugi ja niimoodi ma neid ei armasta.
Aga ega ta enamasti riimis kirjutagi. Ja see luule, need värsid elavad mu jaoks, elavad moel, mida on natuke hirmus tunnistada.
Ma saan liiga hästi aru. Kuidas sa oled ise, ja üritad üritad üritad mitte minna ära ja katki, sest olla mina pole ju midagi erilist. Kõik on minad. Igaüks. Sina oled endale mina, minasid on maailm tulvil. Ei tohiks ju iseenda all katki minna, kui midagi erilist ei olegi?!
Ja ikka minnakse ...
Alibi
Jah me pidime kohtuma
mul oli aku tühi
ta tuli teatrist ja
tulistas ennast pähe
Jah me pidime kohtuma
mul oli aku tühi
ta tuli teatrist ja
tulistas ennast pähe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar