03 mai, 2017

Naomi Novik: Välja juuritud

Kui lugu alustasin, tundus, et ma ju tean seda juba: G.B. Shaw oma unustamatus näidendis "Pygmalion" on asja juba ära näidanud ("My Fair Lady" on ikka nii vale, täiesti jubeda lõpplahendusega) ja kuigi mul on omamoodi tore lugeda seda varianti, kus kohmakas külatüdruk sattub oma väga haruldase loomuliku ande tõttu erakliku võluri õpilaseks, alguses on kõik valesti ja halvasti, aga tasapisi õpib, ja võlur kiindub tasse, ma väga palju siiski ei oodanud. Sest kuidagiviisi, kirjanduslikest traditsioonidest rikutuna, ootasin ikkagi, et see pagana võlur jääb kuni raamatu lõpuni neist kahest Selleks Tugevamaks ning päästab torisedes ja vastumeelselt päeva.

Aga üldse nii ei läinud.
Esiteks kasvas peateglane täiesti uude uunda, mitte sinna, mis tundus mulle "meheliku maagiana" ehk kindlate vormelite ja täpselt mõõdetud koguste suunas, vaid "naiselikku võlukunsti" mis töötas peamiselt sisetunde peal ja mida juba Pratchett oma nõidade teksti läbi iseloomustas kui "pole tähtis, mida sa just kasutad, oluline on, mida sa seejuures ise teed ja tunned", poole.
Teiseks oli raamatus VIIMAKS OMETI raudne naistevaheline sõprus.
Ma olen päris pisikesest peale armastanud raamatutes meestevahelist sõprust: kuidas nad hoiavad üksteist või elu hinnaga ja naeravad ning patsutavad üksteist õlale vahepeal. Tõenäoliselt ka joovad koos. Kuidas nende vahel on TÕELINE side.
Sellega võrreldes tundusid armumised ja taskurätikukese üleskorjamised, lillekeste kinkimised jms alati äärmiselt igavad ja pealiskaudsed. Aga samas polnud raamatutes kunagi - kunagi - naistevahelist sõprust. Naistevahelised suhted, kui neid üldse kirjeldati, olid peamiselt vaenulikud à la Tuhkatriinu ja tema võõrmasema-võõrasõed.
Miska me oma parima sõbraga defineerisime ka oma sõprust kui "nagu meestel". Kuigi selles polnud tegelikult midagi mehelikku, lihtsalt oma kultuuritaustaga me ei teadnud, et naiste vahel esineb ka sääraseid sõprusi.
Ja nüüd, 20 aastat hiljem, ma viimaks saan lugeda sellisest naistevahelisest sõprusest, mida ma üleni usun, mis on ehtne, raudne ja üldse mitte teisejärguline võrreldes sekssuhete ja muu taolisega.

Mulle nii meeldisid selle raamatu naised! Nii ehedad, nii elus, nii päris naiste, sellistena nagu ma neid tunnen, moodi!

Kolmandaks oli ses teoses peapahaks Mets.
Nagu - mets.
Ma olen eestlane, üleni ja üdini, ja minu arust ei saa mets olla paha. Võõras, jaa, aga halb? Nääh. Ja ometi ja ometi - lugesin ja hakkasin tundma, kuidas Mets ongi õudne, ongi ohtlik, ongi midagi, mida siiralt ja üleni karta. Kui siis selgus, miks kõik oli nii nagu oli, olin siiralt üllatunud.
SEDA ma ei oodanud.
Neljandaks oli raamat lihtviisil põnev.
Ja viiendaks: riiginimed ikka viitasid selgelt Poolale ja Venemaale. Slaavi hõng tuleb raamatut ja autorit tutvustavast tekstist palju rohkem välja, kui raamatust endast, peamiselt sain ma sealt seda nimede (Baba Jaga nt) kaudu, aga riikide omad lehvisid kogu aeg selgelt silme ees ja olid seal omamoodi põnevad, "ka niimoodi saab neist asjust mõelda"-ideedele juhtivad.

Raamatul oli ainult üks miinus - tolles maailmas ei eksisteerinud uriini ja eksremente. Olin kohati täielises hämmingus, et oot, kuidas saab keegi mitu päeva liikumatult istuda ja ikka säravvalges kleidis püsida? Mida?

Aga muidu: vaimustus, vaimustus.

Reaktor
Tüdrukute raamaturiiul
Lugemissoovitus
Loteriis eelmisel korral
Digital Nerdland
Pere ja kodu
Siiliste raamaturiiul

Kommentaare ei ole: