VIHMAPALVE
Vihm
kes sa oled taevas
muuda mind
igameheks
maapeal!
et ma võiks jätta
iseenda hätta
sõbramehe hätta
sõbra naise hätta
et mul siiski oleks
parasjagu patte
sekka mõni mõrv -
mõni roosa ja läbipaistev
nagu merikarp
äralõigatud kõrv
ja et mul
patuga pooleks
ikka võimalust oleks
ilma labidamehe abita
kaevata käed püksitaskusse
ja ilma sirkli suunamata
sülitada nõnda kaunis kaares
et imetellaks:
kui palju põlgust ühes vikerkaares!
(lk 27)
*
Mia olli ni ärä selletedu
ku päevälilli päeväpuul.
Sina ollit, sina tullit
ku ristikunurme päält tuul.
Ma'i mälete...
Mälete: olli ni ää,
ku kumass miu sülen nagu kuu
sinu valge pää.
Meie ollime ku üüsitse jõe
ütem tüm'men jõesängin -
ommuku meid ärätive särje,
ruustikum mängin.
Meie ollime uulmade, ülleoleve
nagu ni viltutse vihma.
Nemä võisive rääki, rääki, rääki -
meie kuulassime üdsinde rüärääki.
(lk 37)
1 kommentaar:
"Vihmapalve", teist päeva mõtlen, et millest siin jutt on.
Ei tea.
Postita kommentaar