Unenäoline või siis psühhedeelne tekst, kus kirjanikust isa märkuse peale peab minategelane end surnuks - et edasi elada selle kaksikolendi elu, keda isa tegelikult surnuks pidas. Ja nii aastakümneid!
Eks siin tekstis paistab olevat olulisel kohal autori omamütoloogia (jajah, kes on isa). On hämmastav, kui lühikese tekstiga suudab Park midagi nii kummastavat luua; mingil moel võiks seda pidada ehk koguni piiripealseks ulmeks. Paistab, et pole õieti veel Parki tekstidele tähele pööranud.
Samas ajakirjanumbris on veel mitmelt autorilt lühiproosat, aga ausalt öeldes suurt midagi need ei öelnud, ühest omamütoloogilisest tekstist piisab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar