Eelnevate osade puhul ei mäleta, kas
seal oli juttu neist orjalaevadest jms, igatahes on siin mingi side
järgneva
triloogiaga olemas. Erinevalt “Võlulaevast” on
käesolevas raamatus lihtsakoelisemat actionit küllaga, ja tegevus
püsib Sohiku ja ta libahundistunud loomuse piires (mitte siis portsu
eri tegelaste vahel). Raamat algab Sohiku elluäratamise ja
inimesekstamisega, ning sellele järgneb hunnik ohtlikke seiklusi,
kui ta asub Verity'd otsima – või siis Regalit ja ta käsilasi
hävitama (et tegemist triloogia viimase raamatu esimese poolega,
siis selle raamatu jooksul ükski neist seatud eesmärkidest ei
täitu). Sohiku teekond viib Kuuest Hertsogkonnast väljapoole,
sinna, kuhu jäljetult kadus Verity ja kus varjuvat kõhukas
Kettricken – ning tee läbi Regali valitsemisala on täis
põgenemisi ja reetmisi või siis hoopiski ootamatult ilmuvaid
liitlasi (ent ka vana veri võib reeta). Sohik saab aegajalt
vigastada, peksa või siis hoopis noole selga, aga kõigest hoolimata
ta liigub mesipuu poole... ja näeb unedes nägemusi rannikut
rüüstavatest punalaevnikest (kelle vastu võitlemisest kuningaks
kuulutanud Regal suurt ei hooli). Sohiku ainus tõeline sõber on
hunt, tänu kellele ta üldse elus püsib. Võib muidugi mõelda, kes
Kettle tegelikult on. Ja kuidas küll Williga hakkama saada.
Ühesõnaga, igasugu üksikisiku möllu
on siin küllaga, lisaks siis kaela vajuv kuningriigi allakäik. Ja
Molly, kes... jättis Sohiku kellegi tähtsama pärast maha. Eks
tõepoolest oleks huvitav teada, millega see olukord laheneb, kas
kuskil on Verity jäänused ning kas Valge Prohvet teeb midagi
ajaloorattaga. Näis, näis.
“Ikka uuesti ja uuesti unustasid sa
oma koha. Sa ei ole prints, sa oled salamõrtsukas. Sa ei ole
mängija, sa oled mängunupp. Ja kui sa hakkad oma käike tegema,
ajad sa untsu kõigi strateegiad ning sead ohtu kõik teised nupud
mängulaual!” (lk 52)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar