Eesti draamakirjanduse üks tuntumaid
tekste (või kõige tuntum, sama kuulus on ehk tänu telelavastusele
„Pisuhänd“), üsna lühike näidend, mis ometi võimaldab
mitmeid eri vaatenurki ja tõlgendusi; ning eks tõde asetseb kuskil
vahepeal. Tragöödia, kus pole võitjaid – Tammarude suguvõsa on
välja kuivamas, sulane Jaanus on elupäevad vaid teenimisele
kulutanud (muidugi, kuhu tal üldse pere olnuks panna), õnnetud
kasutütred. Vaid noorel sulasel Märdil veri vemmeldab ja
mingisugune plaan mõni külatüdruk ära narrida (aga kauaks
noorust, eksole).
Kumba leeri siis eelistada –
Tammarute alalhoidlikkust või Tiina lillelapselikku särtsakust? Kas
geenidele on kasulik kindel voolusäng (Tammarud peavad olema siniste
silmade ja kollaste juustega!; põhjaeesti tõug Mulgimaal?) või
vajaksid nad lisatõuget (mis aga võib tähendada, et tõuge võib
viia umbteele ehk elujõuetute kombinatsioonideni). Kas tähtis on
realpolitik või romantismus? (Jajah, armastusabielu on 20. sajandi
toode.) Kas Tiinast olnuks kohanejat Tammaru traditsioonidega, kas
üheskoos Margusega olnuks nad suutelised piire nihutama või
avardama? Kas Margus mõtles vaid ihast lähtuvalt ja reaalselt
võttes poleks suutnud Tiina-suguse väljakutsega toime tulla (ehk
oleks ta peksnud naist kuni see murdub või metsa põgeneb)?
Paistab, et Kitzberg pigem hoiab Tiina
poole – parem kärts ja mürts kui lõputu töllmoklus. Mis paneb
muidugi mõtlema, et...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar