26 august, 2011

Jaak Murrik – Ja päike naeris alasti (2003)

Raamatu võib jagada kolmeks – 60ndate kirjanduslikud katsetused, hilisemad huumorit sisaldavad lood ja siis 21. sajandi luule. Kui nüüd aus olla, siis raamatu kaks esimest varasema perioodi lugu - “Buratino” ja “Ja päike naeris alasti” - on kui kuldsete kuuekümnendate bad trip ehk ehmatavalt halb tekst. Seda võib vist nimetada kirjanduse imiteerimiseks, tekst näib olevat autori poolt täiesti toimetamata (avasõnaski möönab Murrik seda, tuues põhjuseks 2003.a. alanud islamisõja ja majandussurutise (lk 4)). See on omamoodi hämmastav kui avaldatakse raamatuid, mida enne trükikoda pole võõra silma poolt läbi loetud; keegi, kes autorile vähegi osutaks ebakohtasid ja apsusid. Et Murrik on pidanud vajalikuks avasõnas oma eluteest rääkida, siis võib tuvastada raamatu jooksul mitmeid eluloolisi kajastusi lugudes ja see hakkab natuke korduma.

70. aastate humoreskid on paremad kui eelnev segane draama, aga noh, põnev on vast tollasest olustikust lugeda, släng ja moodne meeleolu ja nii. Raamatu viimane pikem proosapala “Rukkililled” on kui ilukirjanduslike ambitsioonidega Vallaku kirjutatud, samasugune sinimustvalge kangelase tõehetk keset koledat nõukaaega – ehk siis kuidas nuhk magatab tublit meest ja millist viha see pärast mehes äratab. Raamatu lõpus on 10 lehekülge luulet, noh, pole luulesõber ja ei oska midagi öelda.

Kommentaare ei ole: