Lugudes kajastub masendav alkoholi liigtarbimine, mis pole muidugi üllatav, aga kokkuvõttes mõjub tülgastavalt. Raamatus siis Vändra kandi eelkõige nõukogudeaegne nö pärimus sealsetest tuntumatest inimestest ja veidramatest juhtumistest, mis autori poolt trükisõnaks kohendatud. Arvatavalt maakonnasiseseks tarvitamiseks või muidu rahvaliku huumori sõpradele.
“Suvel on ikka raske kelguga asfaldil sõita
Värvikas kuju oli Vändra võitööstuses toitainete tehnoloogina töötav kuulsa AU autor Urmas Altmeri, kellel oli mitukümmend autoritunnistust juustu ja teiste piimasaaduste tootmise täiustamise eest. Tema lemmiksõiduk oli Soome kelk. Kui kinno tuli uus film, kihutas ta talvel oma soomekaga ühest alevi otsast, kus ta elas, teise, kus kino asus.
Kui Urmas mõttesse vajus, unustas ta kõik – ümbruse ja olud. Ühel aprilli viimastest päevadest nähti Urmast laubalt higi pühkides Soome kelguga kino poole liikumas. Lumi oli juba läinud, vaid mõne lohakama majaperemehe väravataguses oli kõnniteel mõnikümmend ruutsentimeetrit jääd. Kelgu jalased lõid asfaldil tuld.
Kui Urmase käest küsiti, mis tempe ta teeb – kevad ammugi käes, lund enam pole ja kuldnokad laulavad –, kohmas ta vastu: “Ma mõtlesin küll, miks kelk kuidagi edasi ei taha liikuda ja jalased krigisevad. Ah et kevad või? Hea, et ütlesite.”
Ta jättis kelgu tee äärde ja läks jala kino poole edasi. Seansi lõppedes korjas kelgu tee äärest üles ja sõitis üleni higist leemendades koju, ohates ise, et suvel on ikka kuradima raske asfaldil kelguga sõita.” (lk 57)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar