“Üks ilus ja hale, ühtlasi ka õpetlik jutustus noore rahwale, kahest armastajast ja nende õnnetumast otsast.” - nii on. Linnalähedases talukeses elas Liisa emakesega ja müüs elatumiseks Moskvas lillekesi. Toimetulek oli probleemne. Ükskord aga ostis Liisalt lillekimbu noor mõisnik Ernst, kes vaimustus neiust ja tegi temaga suulise lepingu, et edaspidi müüb Liisa vaid temale lilli. Ja nii läks. Samuti tutvus Ernst Liisa emaga, kel õnnestus paaril korral noormehele kurta oma rasket elujärge. Liisa ja Ernst hakkasid öösiti salaja kohtuma ja lõpuks juhtus see, mida ei pidanud juhtuma. Mille peale Ernst teatas kohe, et peab nüüd sõtta minema, isamaa ootab. Kaval ajastus! Kõik nutavad ja annavad lubadusi, mõttetuid nagu ikka.
Möödub kaks kuud, ja korraga näeb Liisa linnatänaval... Ernsti! Ta vajub noormehe kaenlasse, kes seepeale...
“Tema kahwatas ära ja mitte midagid ta hüidmise peale wastates, wõttis ta käest kinni, talutas teda oma tuppa ja ütles ust lukku pannes: - Liisa! asja seisukord on ennast muutnud, mina olen sunnitud naist wõtma, sina pead mind rahule jätma, ja oma enese kasuks mind katsuma ära unustada. Ma armastasin sind ja armastan weel praegugi, see on mina soowin sulle südamest kõiksugu head.
Siin on sulle sada rubla, - wõtta seda (tema pistis talle raha wägise tasku) luba mind sind weel wiimast korda suuteleda, ja mine kodu.” (lk 32-33)
Liisa koperdab seejärel linna peal ringi ja minestab ja on nõutu ja muidu dramaatiline.
“ - See mälestus wapustas tema hinge? Hirmus südame piin paisus ta näu pealt? Mõne minuti pärast waus ta sügawa mõttete sisse. Korraga waatas ta oma ümber ja nägi oma naabri 15 aastast tütart, kes teed mööda kodu poole läks, ta hõikas teda oma juurde, andis Ernst'ist antud raha ta kätte ja ütles.
- Armas Anna? armas sõbrannake! wii see raha minu ema kätte, see ei ole mitte warastatud, ütle talle, et ta Liisa ta wastu on eksinud, tema armastust ühe kõlwatuma inimese wastu warjates, E... ah tal ei ei ole selle nime tarwis teada. Ütle, et see inimene minu wastu truudust murdis, palu, et ta mulle andeks annaks, Jumal saab temale ise abimeheks olema, suudle ta kätt nagu ma sinu kätt suudlen... Ütle et vaene Liisa käskis teda suudelda, ütle talle, et mina... Seal juures hüppas ta wette.” (lk 34-35)
Tõmmatakse välja ja maetakse sinnasamma musta tamme alla. Sureb ema, sureb Ernst (enne küll jõudis lobiseda juhtunust autorile). Loo moraal? Nojaa.
“Nüüd wõib olla on n'ad ehk juba äraleppinud.” (lk 36)
Hilisemas tõlkes (1974) on noormehe nimeks siiski Erast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar