Läbi ei lugenud, aga tegelt päris adekvaatne jutt, lihtsalt tehakse maarahvale mõndagi selgeks. Ja muidugi see vanaaegne väljendumine.
“Kõigis tähtsamates haigemajades tehakse iga päew neid inimesi, kellede juures miskisugusi walusaid lõikamisi ette tahetakse wõtta, chloroformi aurude läbi tundmise- ja liikumise wõimetuks. Chloroform on keemialine wedelik, mida rätiku pääle kallatakse ja siis haigele nina ja suu ees hoitakse. See wedelik aurab ära ja haige hingab seda auru, õigemini selle gaasi sisse. Gaas jõuab niiwiisi kopsudesse; aga see ei tee sellest wäljagi ja hingamine kestab takistamatalt edasi. Kopsudes jõuab see gaas weresse, aga ka werele ei tee ta nähtawaste sugugi tüli. Ta rändab ette kirjutatud teed mööda südamesse tagasi ja toob gaasi ühes, ilma et südame pulssi lööki häwitaks. Südamest woolab weri tuiksoonte kaudu läbi terwe keha, ja werega ühes teeb ta chloroformi gaas sedasama ringjooksu; ühelegi kehaosale ei tee see gaas otsekoheselt mingit waewa. Werega ühtlasi rändab gaas ühtlasi aga ka pääajusse, ja siin awaldab ta niisugust mõju, mille põhjust teaduslikult mitte ära seletada ei saa, aga mille järeldus on, et inimene tundmise ja liikumise wõimaluse kaotab. On haige nii kaugel, siis wõib temalt kõige suurema südame rahuga kätt ehk jalga otsast maha lõikada, luud pooleks saagida, nuaga tema liha lõikuda; ta ei tunne sellest midagi, ta on nagu taim ja elab ta sel ajal nagu taim; ta tunneb kõige selle järeldusel niisama wähe walu, kui taim seda tunneb.
Kui chloroformi tarwitamisega mitte liiale ei minda, mis elukardetawaks wõib saada, ja kui haigel nüüd ühte teist gaasi – ammoniaki gaasi – nuusutada lastakse, siis ärkab ta nagu raskest unest üles ja imestab selle üle, mis temaga tehtud; ja kui ta mitte haawad alles ei oleks, mis paranemise ajal muidugi walu teewad ja isegi haawapalawikku wõiwad sünnitada, siis wõiks lõigatud inimesele tõepoolest nõuu anda, et ta oma liikmed ligi wõttaks ja kodu läheks. Kui see ainult wõimalik oleks, niisama lühikese aja see, kui haiget ilma kahjuta chloroformeerida wõib, ühtlasi ta tehtud haawu parandada, - milleks muidugi lootust ei ole -, siis ei oleks pääle hoolsalt ja ettewõetud lõikamisi ei walu ega hädaohtu olemas.” (lk 34-36)
“Puu ei tea seda mitte, et ta olemas on; aga tema sees on niisugune töö ja tegewus käimas, mida tema kaswamiseks ja elus olemiseks täitsa waja on; ja nii on lugu terwes taimeriigis. Loom on aga juba hoopis teine asi, ta on nähtawaste selleks loodud, et temast wäljaspool olewat ilma tundma õppida. Ja loomade kehaehitus on niisugune, et ta sunnitud on, ilmatundmist omandama. Looma sisemine masina wärk, tema vegatativiline elu oleksid lausa wõimatad, kui loomal omas kehas mitte tööriistu ei oleks olnud, millede läbi tal wõimalik on wälimisi ilma mõjudusi märkada.
Puu, näituseks, on juurte pidi maa sees kinni. Tema juured on teatawal mõõdul ahelad, mis teda ühe paiga külgi kinni siowad, kui tal ka muidu wõimalik oleks, ennast ühest kohast teise liigutada; aga just need juured on kanalid, millede kaudu temasse toidus woolab. Tal ei ole waja, selleks paigast liikuda, et toitu wastu wõtta ja elada, ja sellepärast ei tea ta midagi ega pruugi ka midagi teada, mis lugu temaga õieti on ja kas pääle teda miskisugusi asju maailmas olemas on.
Loomal ei ole mitte seesugusi juuri, mis temale toidust toowad. Ta piab iseenesele toidust muretsema. Sellepärast piab tal wõimalik olema, ühest paigast teise liikuda, sellepärast piab ta enesest wäljaspool olewa ilmaga läbikäimisesse astuma ja sellepärast tarwitab ta niisugust elu sisseseadlust, mis temale wõimalikuks teeb, natuke wälimist ilma tundma õppida.
Loom on olewus, kellel jalamaid waja on, ennast wälimise ilmaga tutwustada, niipea kui ta maailmasse tuleb, ja kes siis ta seesuguseks tutwuseks sisse on jäetud.” (lk 56-57)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar