Vanameistri kolmas kogu, mis on Eesti Kirjandusloo (2001) väitel "muutunud ajas jäänud nooremate autorite luule varju." (435) Aasta oli siis '66, seega kassetipõlvkond oli juba kohal. Kaheksa aasta tagust "Söerikastajat" annab muidugi ka üle kirjutada.
Kogu märksõnadeks võiksid olla näiteks modernistlikkus, vabavärsipoleemika, satiir, mõtteluule, sõnamängud (ja natuke kentsakas sõnadeliitmine. Isiklikeks lemmikuteks said "realiteedinikastajad" ja "mootorrattamotorist"), kosmoseretoorika, intertekstuaalsus (ikkagi kõrgema järgu luule), panoraamne ajalooline nägemine- vähemat Krossilt nagu ei ootaks ka. Kohati võtab luule kaemuslikke mõõtmeid, teisalt on jällegi raugeid ja intiimseid meeleolusid, seega vaheldust on. Ainult lüürilist soigumist pea-aegu nagu polekski. Armueluga näikse kõik korras olevat, ju siis muusa tegi oma tööd hästi.
Aga õigupoolest tahaks tõsisemad tekstid kõrvale jätta ja vahendada hoopis satiirilist poeemi "Päkapikk". Tegemist on looga sellest, kuidas üks igati viks ja kohusetundlik Tallinna miilits öise valvekorra ajal enda üllatuseks tänavalt päkapiku leiab. (See on päriselt ka Jaan Krossi luuletus, ma ei mõtle seda välja.)
Et siis leiab päkapiku ja peale enese sügavamat läbikatsumist ning järeldust, et päkapikk- see on lausa skandaalne! pistab miilits tolle enesele sujuvalt tasku ja läheb seda jaoskonda leitnandile näitama, kes teeb muidugi alguses suured silmad, aga leiab siis ikkagi, et "Nooremseersant, / seda, mis teil peos on, pole. / Vabalt! Võite koju minna." (47) Ja teadmata, mida peale hakata sellise leiuga, mis justkui nagu oleks olemas, aga tegelikult ikkagi pole, paneb tubli miilits päkapiku ikka uuesti enesele taskusse, viib selle koju ja läheb abikaasa kõrvale öist vahetust välja magama. (Kõlab allegooriliselt, eksole. Päkapikk taskus.)
Uned on tal värvilised. Miilits teeb parasjagu voodis mõnusalt suitsu- kuuekümnendatel ei olnud see muuseas vist klišee, aga tänapäeval enam sellist asja luuleteksti ei paneks (või siiski? Kas voodis suitsetamine ei jää mitte igavesti stiilseks?)- kui päkapikk püksitaskust äkki välja poeb ja laua peale ronib. Laua peal on ootamas aga Maksim Gorki a.k.a. Aleksei Maksimõtši kuju, selline parajalt päkapiku-pikkune paperweight, kes kah omakorda ellu ärkab ja päkapikuga väheke juttu puhub, mainides muuseas, et tema teosed siin majas küll riiulis olemas on, aga lahti pole tehtud neid teps mitte (oi seda süütunnet, mis mitteteadvusesse surut). See tuleb ent miilitsahärrale aga muidugi andeks anda, sest "Traktori remondi asju / teab ta minust paremini."(53)
Aleksei Maksimõtš on aga ilmselt juba mõnda aega haudunud kurja plaani kõigil neil uimastel ja vaimuvaestel tüüpidel, keda ta enese ümber päevast päeva näeb, ükskord korralikult "silmad lahti raputada" (55) ning päkapikk lööb muidugi kampa.
Plaan ise seisneb aga, võiks öelda, päris karnevalisituatsiooni kehtestamises: linnas läheb järsku lahti korralik (päkapiku)muusikal: "Noorukene miilits kuulas... / MIS nad laulsid?!...Meil on linnas.../ MIS see oli?!... Meil on linnas.../ meil on linnas... pä-ka-pikk..." Laulavad lapsed ja laulavad vanurid, laulavad maalrid, kraanad ja veduridki koogutavad ja vilistavad kaasa- laulavad mõnusasti nõnda kaua, kuni vaene miilits lõpuks puha aru kaotab ja poolalasti trepist alla tormab- tühja sest korrast, tühja, tühhja!
"Üle õue, sealt, kus maja
seisis alles tellingutes,
krohvijadki laulsid kooris:
Meil on linnas... pä-ka-pikk...
Seinu valgendades laulsid
lubjapritsmeis maalripoisid,
justkui tuleks laulupidu:
Meil on linnas... pä-ka-pikk...
Kaugemate ehituste
tellingutel mördiämbrid
tulid käest ja läksid kätte:
lustakamalt:... pä-ka-pikk..."
Kross on tõesti aegumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar