Teatud mööndusteta võiks öelda, et kirjastus Eesti Raamat on hetkel üks juhtivaid omamaise campkirjanduse avaldajaid. Kui ikka mõni tundmatu eesti autor selle kirjastuse nõul ja jõul raamatuturule tuleb, siis noh, värskendav tuuleke puhub ja musugune campisõber vaid rõõmustab jne. Selle raamatu lugejad on ehk eelkõige vanemad inimesed, kes soovivad lihtsalt kirjutatud selgeid ja positiivseid lugusid – ja seda nad saavad. Tegelased räägivad loosungites või peavad teineteisele pühalikke kõnesid, kõik on klišeedena korduv ja ei mingit sõnavägivalda lugeja kallal. (Või noh.) Lühilaused ja rohked kordused, sirgjooneline stamplik lihtsameelsus, see on pretensioonitusest hoolimata igati korralik camp, kindlasti viimaste kuude parim sellelaadne lugemiselamus. (Ja selline avaldus tuleb peale Howardi lugemist.)
“Imeline naine” on vast dramaatilisemat laadi lugu. Hiliskeskealine kapten Karl on õnnelikult abielus Airega, ja ometi, vanamees petetakse niivõrd ära, et eostab lapse keskealisele süütule arstile Mairele. Karl ei tea lapsest midagi. Nojah, peagi diagnoositakse Mairel surmav haigus ja üks hetk avastab Karl, et tal on Mairega poeg Karl. Ta räägib sellest Airele, kes andestab Karlile Maire ja Karli ning seejärel hoopistükkis pakub Aire Mairele, et tulgu ta Aire ja Karli koju hooldajaks. Maire mõtleb ja nõustub. Karl tuuaksegi siis isa juurde elama, ja mis Karlil üle jääb. Aire on veendunud, et Maire armastab Karli ning soovib, et peale tema lahkumist nad perekonna moodustaksid, Karlil on Karli vaja. Kõik on enamvähem rahul (v.a. ehk Karl, kellele Aire ja Maire muudkui pähe istuvad). Üks hetk Aire surebki ning suguvõsa soosingul jätkavad Karl ja Maire kooselu, saavad järgmise lapsegi. Elu nagu õiglane muinasjutt oma võimsa happy endiga. Ja kuidas veel kirjutatud, stiilinihilistidele soovitatav lugemine.
“Pisut rahunenud, sosistas Maire: “Karlike, kas kahe inimese üheks saamine on alati nii hea? Nüüd ma mõistan, miks abiellutakse, miks tahetakse ikka kahekesi olla. See on ju tõesti nii hea. Ära ole minu peale pahane, et ma su juurde pugesin, kuid mul on ka ju õigus õnnele, kas või niigi üürikesele. Tänu sinule olen ma nüüd meest tunnetanud naine. Kas need kaunid ja nii head hetked saavad veel kunagi korduma, ma ei tea. Kuid ma olen alati valmis sinu jaoks, ootan sind alati. Kui tunned igatsust mu järele – tule. See oleks mu suurim rõõm. Seniks aga elan ma nende kaunite hetkede mälestustest.”
Karl hoidis teda kaisus, kuid ei öelnud midagi.” (lk 26)
“Anna” ehk lugu mitte truudust murdvast naisest (nähtuna temaga truudust murda sooviva mehe silme läbi) on samuti vapustavalt lööv lihtsameelne lugu. “Ave” on ootamatul kombel ilukirjanduslike ambitsioonidega tekst, vürtsitatud kristliku moraali hüüatustega. Seekord siis pensionieelikute truudusemurdmine, ja nagu Pärna lugudes kombeks, toimub see kevadel kui kõik õide puhkeb ja hing enamat ihkab. Kuuekümnendates abielumees jääb impotendiks ja teda palavalt armastav abikaasa avastab aja jooksul, et vahel vaja enamat kui hellitusi. Juba mitmeid aastaid on teda töökohal piiranud viiekümnendates elumees, kelle võrku vaene Ave viimaks takerdubki. Aga üks hetk lahvatab katastroof ja paaritujad jäävad vahele elumehe abikaasale, kes tekitab seepeale Avele mitmeid kehavigastusi. Puhkeb skandaal, ent lõpuks Ave ja ta abikaasa siiski lepivad ära ja lähevad linna elama. Lõpp siiski õnnelik – impotendist mees avastab, et poest on võimalik dildot soetada. Kõik rahul. “Vanemabi” - ei suuda enam pikalt ümber jutustada, Pärna on tasemel nagu ikka. Vanemabi tahaks kapteniks saada, aga selleks peab ta abielus olema (et välismaareiside ajal abikaasa nö pantvangiks oleks). Ja kiirelt! Noh, mures mees leiabki ühe kena ullikese, kes nõustub viimaks kärmelt abielluma. Nagu ikka, on tegelased siirad ja süütud hingekesed. Lugu lõppeb väga ilusasti, puhkeb tõeline armastus.
“Aive sai aru, et oli asjata pahandanud. Tegelikult talle vägagi meeldis see suudlus. Ta vaatas Aivari kohmetunud näkku, siis aga pani oma käe ümber noormehe kaela ja suudles teda ise. Tõesti, oli nii meeldiv suudelda seda poissi. “Nüüd oleme tasa,” ütles ta ise pärast seda kelmikalt naerdes. Aivar võttis ta tugevamini oma kaissu. Ta tunnetas, et ei tahaks sugugi, et sellest tüdrukust saaks talle ainult formaalne abikaasa, vaid tahaks armastada teda ja olla temaga koos kogu elu. Aive tema kaisus surus pea ta rinnale ja mõtles omakorda: “Kuidas küll on temaga nii hea olla. Oh, Aivar, Aivar, ma ei taha sulle mingiks ametlikuks naiseks saada, vaid tõeliseks.”” (lk 104)
Et siis sellised lood, mis on nõukogude ajal tabanud meremehi maal ja merel. Pärna on siiras jutustaja, pole siin mingit iroonia ega hukkamõistu varjugi, ja see on muidugi kena. Raamatus on veel lühemaid lugusid, aga noh, eks need samamoodi naiste ja mere ümber keerle, mõni õnneliku ja mõni traagilisema lõpuga. Meri on meri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar