25 august, 2011

Bernhard Ommuk – Armastus üheks ööks (2003)

Kaanepildi järgi ootaks kui omamaist BDSMi teost, aga võta näpust, on hoopis loodus- ja meeleolukirjeldustesse uppuv Andruse ja Anfissa ja Helve ja Sveni armastuste lugu 70.-80. aastate Eestis ja Siberis (korraks vilksatab ka Ruben, kelle kaasabil muutuvad tegelaste hingeelu kirjeldused juba päris jaburaks). Ommuk ei vaevu tekstis suurt märkima aegruumilisi muutusi, nii see iseenesest tasane hillitsetud tekst paiskub sinna-tänna, unenäost kasvab tegelikkus jne jne. Päris modern lähenemine, aga ei tea, kas autor seda just niimoodi tahtis kirjutada, sest välja kukkus päris tinane sodipodi. Nojah, alati ei õnnestu, aga ehk järgmine kord õnnestub paremini välja, ei me iial ette tea.

“Andrus seisis, nõjatudes vastu aknapiita, vaatas välja ning andus tollele nukrale mõtisklusele, mis haarab õhtupoolikuti kiiresti edasitormavat rongi avatud akna juures, mil pilk libiseb nii kergesti üle põldude, mil nii kahju on millestki ja nii väga tõmbab sinna, kus kollendava vilja kuldses meres lookleb kenasti teerada, kus kõrgel ta kohal loojuva päikese lõõmas on musta täpina paigale tardunud ja taob raugelt tiibadega – metsik pistrik.” (lk 19) 
Helve pöördus jälle akna poole, jäädes seisma nii, et ta ei seganud meest. Helve seisis, nõjatudes kergelt akna vastu, vaatas välja ning andus tollele meeldivale nukrale mõtisklusele, mis haarab õhtupoolikuti kiiresti edasitormava rongi avatud akna juures, mil pilk libiseb nii kergesti üle põldude, ning on nii kahju millestki ja nii väga tõmbab sinna, kus kaugel silmapiiril lookleb teerada...” (lk 33)

Kommentaare ei ole: