“Sest Kull teab, et on kõrgemaid maailmu, ning ükskõik, kas võlur nõidus ta ära sõnade või hüpnotiseerimisega, selle kummalise ukse taga avanesid kuninga pilgu ees uued väljavaated. Sellest ajast, mil ta vaatas Tuzun Thune'i peeglitesse, on Kull reaalsuses vähem kindel.” (“Tuzun Thune'i peeglid”, lk 57)
Kull on ootamatul kombel eksistentsiaalne kangelane, suisa mõtleb ja arutleb ja kahtleb. Mõjus ehmatavalt. Mõneti tekkis kartus, et Kull võib taas meie maailma võitlusse tulla (lk 118-119), igatahes tundub tema taaselustumine reaalsem kui Kalevipoja lubatud tagasitulek. Vaikselt idanes hetkeks kole ettekujutus, kuidas autor kujutles end peategelaste nahas seiklemas, ja kui veidralt monotoonne see kõrvaltvaates olla võiks.
“Kuningas Kull, sa oled rohkem kui kuningas – sa oled mees.” (“Rüütlid öös”, lk 105)ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar