Fantasy seebiooper? Asjad lihtsalt
juhtuvad, vajalikud tegelased lihtsalt ilmuvad vajalikul hetkel
tegevusse, osa saladusi lihtsalt laheneb ja osa jääb sobivalt
selgusetuks. Tõepoolest, tekst võiks raamatuna olla, selline
järjejutu ilmumine on nagu tüütu. Sisu on raske kokku võtta –
arvatav peategelane Andreas on Lõunas vangis ning tema ihukaitsjaks
määratakse kapten Randt, kelle tegemistest siis kogu tekst räägibki
(kui palju Randtist eelmistes osades juttu oli, pole kahjuks aimugi,
pole Täheaegu riiulist võtta). Randt lahendab palgamõrvasid ja
vandenõusid, mis Andrease ja Lõuna võimukandjate ümber käivad.
Ja nii edasi.
Mingis mõttes võiks Kaasi kirjutamist
nimetada nihilistlikuks – kõik need tegevuste ja olukordade
üleseletused, need mõjuvad peagi lugejale näkku irvitamisena või
süüdimatusena. Kaasi lugude siunamine on muidugi rahvuslik
kettaheide, aga noh, selline ilmutamisviis teeb okkaliseks.
“Ruumid, mida nad läbisid, olid tühjad. Valitses tardunud vaikus, mis lõi petlikult eksliku mulje, nagu oleksid need alati sellised olnud. Loomulikult ei saanud see tõele vastata, sest muidu poleks nad ju seal olnud.” (lk 226)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar