18 jaanuar, 2013

Lew R. Berg – Viimane karje (Mardus 2/1999)

Õuduspõnevuslugu sellest, kuidas salajasel missioonil hullub allveelaeva meeskond. Nimelt tahab ameeriklaste mereväeluure ühelt Teise maailmasõja lõpus saladuslikult uppunud Jaapani allveelaevalt kätte saada seifi, mida see transportis Jaapani ja Saksamaa vahet. Luureametnikega varustatud allveelaev leiabki uppunud (ja kahjustamata) vraki ja läbi häda saab sealt seifi kätte. Ja seejärel puhkevad laeval seletamatud surmad ja hullumised, küll plahvatavad tuukrid rõhukambris või mürgitakse lõunatavaid mereväelasi või teostatakse kättemaksuks hullunuid omakohtuid. Kõiki tabab miski hullus, kaptengi notitakse maha. Harval selgusehetkel leiab üks ohvitser, et kõiges on süüdi jaapanlaste laeva seifist toodud salapärane helendav risttahukas ning laseb seepeale allveelaeva torpeedoga õhku. Pole Bergilt just säravaim proosa, aga käib kah.

Kommentaare ei ole: