Simmonsi neljaraamatulise saaga teine osa möödus päris kiiresti. Jällegi kummitab mind kasutatuna ostetud raamatu sees olev pühendus Johnile. Nüüd mõtlen, et... too lugeja ei kinkinud raamatut mitte kellelegi. See oli John Keatsile, kas siis reaalsele isikule või raamatus taastatud projekt-kübergile. Seejärel sattus raamat müüki, et kellelegi teisele lugemise läbi elamust pakkuda. Päris kena idee, selline sisemise valguse levitamine. Selle raamatu efekt panebki, vähemalt natukeseks, mõtted sedapidi käima. Raamatu lõpupoole ilmuv, võib-olla liigagi romantiline "armastus kui reaalne jõud Universumis" mõte on peaaegu lääge, aga eks me ole ka selline kibestunud ja materialistlik lugejaskond. No see ulmelugeja. Kus on ulmes armastusele kohta, kui vaid vahel peategelase poolt rabatud kõrvalrolli täitva, suurerinnalise naise jalge vahel? Ulme on üldiselt mehine või noh... mis eksperti ma siin mängin, küll saan selle eest hiljem kaela!
Vaadates seda Veristaja tegelaskuju, siis tundub mulle, et olen seda "arhetüüpi" ennegi näinud. See on Simmonsil olemas raamatutes"Carrion Comfort" (vanaeidest psüühiline vampiir), "Summer of Night" (too koletuslik kellatornis "elav" peapaha), "Drood" (müütiline, pea supervõimetega kurikael) ja "The Terror" (britte stalkiv lumekoll). Alati kergelt erinevates toonides esineb mingi üleloomulik Vari, kes on pea peatamatu ja inimeste vaenlane. Meenus Carpenteri Michael Myers, kes on peaaegu surematu ja hävitamatu looduse jõud. Selline jõud mängib paramatut rolli, ajades liikvele tegelased ja utsitab neid tagant.
Ka on tal üsnagi teemas holokausti teema, kus inimkond on tervikuna hävingu äärel ja satume sinna alguses vaid oma arrogantsuse tõttu. Seejärel, olles kurjuse sünnitanud, hakkab see juba ise kasvama ja ähvardab meid lõpus alla neelata. Muidugi tegeleb ta just suurte ideede kallal, mis hõlmavad meid alati kummitavaid küsimusi Jumala, tuleviku, reaalsuse olemuse ja muu säärase kohta. Mu jaoks pole see Hyperioni seeria seetõttu vaid puhas ulme, vaid omab ka mingit vaimset külge, kus autor tabab reaalsuse noote. No satub soonele, kus läbi ilukirjanduse suudab kanaldada lugejani midagi jumalikku. Õnnestunud looja teema. Ka sellest kirjutab ta teoses läbivalt - looja ning loodu suhetest ja arengust.
"Endymion" on tohutult süngem, kus inimkond on siiski osalt allakäinud ja religioosne terror ruulib. Selle raamatu lõpus valitsev helge toon muutub tulevikus mõneks ajaks hästi süngeks aga ka sellel on oma eesmärk. Nagu mulle väljamõeldud juttude juures meeldibki, on Hyperioni seerias sees filosoofiline ja hingeline iva, mida autor teps mitte demonstreerida ei häbene. Tegelikult ongi seda raamatut kandev ja saatev säde just hingeline ja kogu kosmosetrall ning scifi kräpp on sellele lihtsalt vajalikuks taustaks. Niisama meelelahutusena on see kindlasti huvitav raamat mitmete seast, aga tänu autori julgusele minna sügavamale ja torkida neid "imalaid" hinge teemasid on seerial just see laiem ulatus ja sealt ka tõeline kestvuspotentsiaal tulevikus sirguvate põlvkondade jaoks. Klassika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar