Tegu on 2004. aasta väljalaskega, kus koos esimene ja teine osa. Loen esimest korda seda inglise keeles, kuna eestikeelne tõlge on väga hea ning alles viimasel ajal mõtlesin seeria taas üle lugeda - seekord siis autori keeles. Kuna tegu on viie euro eest ostetud kergelt kasutatud raamatuga, leidsin seest ka pühenduse eelmisele omanikule "John, for all your nice long times in our last week apart.... Love me. xxx" Minu jaoks on see hästi huvitav, kuna üks teise kesksetest tegelastest või tegelase varjust on luuletaja John Keats.
Praeguseks ajaks võib teose kindlasti ulmekirjanduse klassika alla liigitada. Tulemas on isegi seeriapõhine sari/film ja mida populaarsemaks teos saab, seda enam hakatakse seda tõsiselt lahkama. Seetõttu on natuke kohmetu tunne seda arvustada, sest mida selle kohta juba öeldud pole? Peaks huvi pärast selle halbu arvustusi sirvima... Igatahes võin alustuseks öelda, et teos taastas kunagi mu usu ulmekirjandusesse, mis oli juba noores eas suhteliselt kadunud. Igasugune scifi tundus tobe ja lääge, iga teos sama nagu eelmine. Noh, siis polnud välismaa raamatud nii kättesaadavad ja lugesin meie riigis ilmunud tõlkeid läbi raamatukogude. Olles "Hyperioni" esimesed tosin lehekülge lugenud, sain aru et tegu on erilise raamatuga. Mõnus tunne, kui tead esimestest lehtedest alates, et sa hakkad teost nautima.
Raamatu üldiseks taustaks on saanud tulevik (28. sajand), kus inimkond on levinud sadadele planeetidele ja masinad on saavutanud singulaarsuse, ehk arenenud eneseteadvuseni ja seejärel loomulikult inimestest intelligentsemateks muutunud. Maa on hävinud läbi kogemata valla pääsenud musta augu ning nüüd elame niiöelda tähtedel. Põhiliselt laseb inimene heaoluühiskonnas nagu liugu, teaduslikud saavutused on taandunud meelelahutuse tasemele - oleme andnud end tehnoloogia kätesse, ehk siis meie eest teevad ja mõtlevad suuresti tehisteadvused. Inimesed naudivad progressi hüvesid ja on ikka keskkonnavaenulikud.
Tegevus ise jõuab lugejani siis, kui ühel Hyperioni nimelisel planeedil hakkavad avanema salapärased Ajahauad ning samas on lähenemas sõda inimkonna ja neist kunagi lahkulöönud hõimu vahel. Suur sõda tulemas. Ometi kutsutakse Ajahaudade juurde traditsioonilisele palverännakule seitse inimest, kellel igaühel oma lugu... Ja need lood võtavad suure osa raamatust. Koos rändama asudes jutustab igaüks neist "oma loo". Iga lugu on tegelikult omaette lühiromaan, südantlõhestav ja paeluv. Kuna olen seda sarja mitu korda varem lugenud, jätsin preestri ja juudi lood vahele. Simmons on tuttav igasuguste žanridega ja nii on raamatus detektiivikat, madinat, intelligentset teoloogilist tralli kui ka horrorit. Ja igasuguse veristamise toob lavale muidugi... Veristaja.
Ma pole ikka veel midagi uut öelnud. Hmm. Mulle meeldib see teos, kuna see tegeleb muidugi inimkonna suurte probleemidega ja samas on seal üksikindiviidid oma muredega. Igaühel on eraldi saatus ja elu, mis põimuvad raamatus ühtseks liiniks ja kuidagi suudab Simmons selle huvitavana ja mittemonotoonsena hoida. Pluss on mulle eriliselt meele järele igasugused ajarännud ja sellega kaasnevad, aju väänavad paradoksid. Ja lõpuks reisitakse tulevikus ja mingis mõttes ka minevikus. Palverändur Silenuse lugu räägib sellest mis tähendab olla luuletaja, Looja ja inimene. On ka lugusid armastusest, no kõigest. Kusjuures paneb kaasa elama ja kaasa tundma.
Igasugused akadeemilised lahkamised jäägu tulevikku, las olevikku jääb vaid akadeemiline lahmimine! Kui keegi, kes pole kunagi ulmest huvitatud olnud küsiks minult mingit teost, mis ta meelt muudaks, siis annaks selle. Kui see ta külmaks jätab, siis on mul temast täitsa kahju kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar