Maarja Kangro – Dantelik auk (2012)

Kangro on viimastel aastatel eesti proosa üks kvaliteedimärke – tahad kindla peale minna, loe Kangro lühiproosat (kuulu järgi olevat luulegi hea). Ja tõepoolest, miks mitte – tekstid on löövad ja ei jäta tuimaks; mingil juhul ei saa öelda, et juttude sihtgrupiks on vaid haritud tegusad naised – see on kirjandus kriitikutele ja säravatele humanitaaridele (ning inimestele, kes tahavad olla... keegi). Igal juhul, enne raamatu lugemist polnud kahtlust, et mingil moel need tekstid raputavad sisemist tuimust, ning nii oligi – tekstid ei pruugi “meeldida” ja võivad liivapaberina mõtlemist kriipida, ent mingil juhul ei pea kahtlema, et tegemist on hea kirjandusega.

Kogumiku parimad on ehk nimilugu ja “Homaarid kahele”, mis vast teravamalt seostuvad kõiksugu inimlike suhte- ja olemisprobleemidega ning nii mõnelegi suhtejamaga lugejale võiks need mõjuda häirivalt, teravdavasse peeglisse vahtimisena. Näiteks nimilugu paari lahku kasvamisest – enam pole midagi, mis tõsiselt teises erutaks, suhe on tühi ja igav ja seetõttu lõpuks ärritav. Homaaride puhul võiks kiuslikult nalja visata hormoonide üle, aga ei, see oleks väär. Kangro pole autor, kes punnitaks lugudele puänti kiskuda ja seega võibki öelda, et ta tekstid on kui kestev argipäev oma üles- ja allamägedega (tõsi küll, eks kirjandus elatub rohkem allamägedest, millest muud ikka suurt kirjutada on). Erandiks on ehk “Žürii” oma veidi grotesksema ainekäsitlusega (pole ka otsest peategelast), mis on autori kohta kuidagi sutt suvaline tekst.

“Jah, ühte ma teile ütlen: ärge eelistage öeldamatut öeldavale, ärge fännake müstilist vaikust, ärge uskuge sanctum silentium'i! Sest ma ütlen teile: kõige selle tagant võib lõpuks paista ainult – igavus, igavus! Jumala nimi, mis on öeldamatu – võib välja tulla, et see on ühtlasi jama nimi! Ma hoiatan teid, just Jama Nimeks võib öeldamatu ühel hetkel osutuda. Ah, ligimesed. Otsige endale kaaslane, kellel on keel; muidugi mitte logorröiline kaaslane – hoidku saatus teid selle eest. Aga otsige keegi, kes on reageerimisaldis, ja seda ka verbaalselt. Tingimata ka verbaalselt. Viga, viga on mõelda, et keel meid kastreerib, oi, misukene viga.” (“Dantelik auk”, lk 2)

maaleht
sirp
sirp
bukahoolik