Lühikese sisututvustuse annab kirjastus: "„Kukotski juhtum” on vene haritlasperekonna mitme põlvkonna elukäigu kirjeldus. Esimene peategelane on kuulsast arstide suguvõsast pärinev günekoloog Pavel Kukotski, kes Teise maailmasõja ajal abiellub oma patsiendiga. Paljude värvikate tegelaste ja järgnevate põlvkondade saatuse kaudu kirjeldab autor lähiajalugu ja inimeste valikuid, mõtiskleb teaduse ja inimlikkuse piiride ning üleloomulike võimete üle."
Nagu kirjastusepoolsete tutvustustega ikka, on ka see tutvustus põhiosas õige, aga sellest hoolimata ei ütle midagi olulist selle kohta, miks seda teost on hea lugeda.
Mingi vene günekoloog sital Stalini ajal virelemas, no palun!
Aga ei ole vigin, halin, hallitamine ja ikaldus. On üsna ausalt mõjuv ajastu ja inimeste kirjeldus - igal ajal on elatud ja osatud elada õnnelikult, see oskus kaotatud ja elatud nagu läheb. On armastatud ja surdud, tehtud valesid valikuid ja poliitika vahele jäädud, tehtud õigeid valikuid ja ikkagi poliitika vahele jäädud, elatud kirega ja säravalt ja hallilt ning masendavalt.
Mina teile küll ei hakka ütlema, mis need valed ja õiged valikud on. Ulitskajal on ses osas muidugi kindel seisukoht ja ma olen temaga tegelikult nõus, eks ole, kuidas saab aus inimene üldse teisiti mõelda - aga ma ei tea, mis oleks minust saanud samades oludes.
Nii et kiva pilduma ei hakka, räägime kirjandusest edasi.
Üks Ulitskaja meelismeetodeid on haarata oma lukku poole või isegi viimase veerandi peal mingi uus tegelane ja siis rääkida ära kogu tema elulugu, pühendades sellele kümmekond leebelt muigavat lehekülge. Esimesed pool lehekülge ootad, et noh, mine nüüd loo juurde tagasi - aga edasi oled juba haaratud ja hiljem on lool lihtsalt veel üks peategelane juures ja lõpuks saabki neid palju.
Peaaegu nagu elu minimudel - elus on ka palju tegelasi ja mõned lihtsalt tulevad su ellu sisse ja seavad end olulistena püsivateks, sellal, kui teised libisevad mööda, ja kohtudes sa kunagi ei tea, kellega on siis seekord tegu. Kas nad on olulised ka sinu loos või kaovad ja elavad kuskil enda oma edasi, sinusse enam puutumata.
See lahe asi, mida Ulitskaja teeb, on niisiis see, et kui uus tegelane tuleb lukku sisse ja saab lugeja jaoks oluliseks, ei tähenda see sugugi, et ta saaks oluliseks ka teiste loo tegelaste jaoks. Selline äge võõrandumisefekt tekib - mingi tüüp tuleb, loo tegelane tegeleb temaga natuke ja siis läheb edasi oma asju ajama, aga mina, lugedes, vaatan, mis sellest tüübist nüüd edasi saab, sest ta on mulle nüüd oluline, ja Ulitskaja ei unusta teda ka ära, vaid annab ikka kohati aru, et mis see tüüp siis nüüd teeb.
Sellise tegelaskasutuse tõttu on tema lugudel palju olulisi tegelasi, "Kukovski juhtumis" samamoodi. On Pavel ja on Ilja, on Jelena ja on Vassilissa, on Tanja ja on Toma. Kõik on inimesed. Kõik teevad valikuid oma kogemuste ja loomuse järgi ja annavad oma parima. Oma parim mõistagi ei ole alati küllalt hea - nagu ta elus ikka juhtub.
"Kukovski juhtumi" teeb minu seniloetud Ulistkajate hulgas eriliseks see, et lisaks elude kirjeldamisele on seekord teoses ka teatav ulmeline moment. On olemas selgeltnägemine, mis õigupoolest ei tundugi väga müstiline vaid sulandub lukku ja on selle orgaaniline osa. Ja siis esineb ka selline metafüüsiline värk, surma ja taassünni, jumaliku ja deemonliku ripsmepuudutus.
Ma ei ole tegelikult päris kindel, kas see osa mulle meeldib. Kas see annab midagi juurde.
Mingil hetkel lappasin maailmadevahelise rännaku juures lehekülgi lõpu suunas, et näha: ega see ometi lõpuni välja nüüd siuke jamps pole, asi ikka läheb eluliseks tagasi, on ju? Kusjuures tundus nagu, et vist ei lähegi, vist jääbki see teineilm põhitegevuskohaks - aga veel veidi edasi lugedes hakkas juba seal ka huvitav ja siis ma enam ei hoolinudki.
Lugesin innukalt ega märganudki õieti, kui tegevuspaik ja -aeg jälle muutus.
Siiski, see teineilm võinuks saada natuke vähem sõnu - ja raamatu lõpp polnud mu meelest suurem asi. Tundus, nagu saanuks autoril vunk otsa ja siis ta tõmbas otsad lihtsalt hästi jämeda nööriga kokku. Eks ole - on olemas teatud hulk universaalseid lõppe ja lõpetada lapse sünniga, kuitahes lambist see ka juhtub, on alati lootusrikas ning jätab lugejasse hea tunde, et elu kestab edasi.
Nii et kiirustatud lõpu ja liiga põhjaliku hingeilma vajumise tõttu punkt alla, lugemisnaudingut 4 palli viiest. Aga soovitan lugeda siiski - kuigi, kui pole Ulitskajat enne proovinud, vbla tasuks alustada "Medeiast ja tema lastest".
Sest see on kompaktsem teos ning annab ühtlasi hea ettekujutuse, kuidas ja millest see naine hästi kirjutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar