Hiljuti loetud eesti
katastroofiromaanidest (Järve, Kivisiv) on käesolev raamat vast
rahumeelsem ja ulmelisem, oleks Alas vähe haigema fantaasiaga, võiks
ta päris hea camp autor olla. Igal juhul tuletab tekst rõõmsalt
meelde, et kirjandus on fiktsioon ja vabadus, ei ole kohustuslik olla
tõepärane, tähtis on loomerõõm ja katsetamine. (Muidugi, milline
fiktsioon tegelikult paneb lugejat ütlema, et tähtis on loomerõõm
jne?)
Lugu on siis umbes selline – augustis
1991 juhtub ühel ööl Tartus korraga midagi plahvatuslikku ning
järgmine päev on linn nõukogude sõjaväe ja julgeoleku poolt
karmikäeliselt karantiini pandud. Kui algul kahtlustab elanikkond,
et juhtunud on õnnetus tuumalõhkepead vedanud lennukiga (niisiis
toimunuks Tartu lähistel kuskil Liiva külas kergem tuumaplahvatus),
siis hoopiski selgub, et okupatsioonivõimud kahtlustavad eesti
natsionalistide korraldatud tuumaplahvatust – mille on siis
ettevalmistanud kohalikud tuumafüüsikud... Ning kättemaksuks
tuumaterrorismi ja natsionalismi eest tahetakse kogu elanikkond
(üldse kõik eestlased?) kohaletoodud loomavagunites Siberisse
küüditada ja võimu tahab haarata enivei sünge Päästekomitee.
Käib üks kuum kartul sõjaväe, KGB ja füüsikute vahel, füüsikud
püüavad tõestada oma süütust, ent lisaks toimub veel rida
kummalisi või õigemini üleloomulikke juhtumisi, mis viitaks
justkui millelegi muule – nagu oleks keegi suuteline väänama
ruumi või aega. Ning nõukogude sõjavägi või luure tahab seda
isikut kätte saada – et kas kasutada seda enneolematut knowhow'd
maailma, Nõukogude Liidu või erahuvide hüvanguks. Ja tõepoolest,
eksisteerib imetehnika, kuid see...
Kõiksugu hoogsat tegevust ja segadust
on siin küllaga, ning niisama molutades ei jõua kuhugi. Hakka või
uskuma, et Volga oli sõiduriist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar