Iseenesest räägib raamat loovusest ja sellest, et tänapäeva vaatenurgast võetuna on looming rohkem mehhaaniline protsess (mehaaniline?). Autor (ja sisimas ka mina) väidab, et meis kõigis on olemas mingi olend, kes meid inspireerib ja seda kutsutakse daemoniks või geniuseks. Ka muusaks. Ja et see on mingi eraldiseisev olend, kes on inimestel sünnist saati kaasas ja kes meile läbi alateadvuse ideid ette söödab. Raamat õpetab, kuidas üle saada kirjutamisblokist ja loomise pingest ning asetada loominguline protsess sellele olendile, isiklikule deemonile. Tuleb olla pidevas ootuses ja valmiduses, et vaim tuleb peale ja sa oled seestunud ning tõeliselt vaba looma. Kuna tänapäeval võetakse kirjutamist paljuski kui iga teist tööd, siis on paljud pideva pinge all "luua" ja kui on täiesti kuiv periood, siis tuntakse end läbikukkununa või ollakse äärmiselt ebakindel omaenda andekuse suhtes.
See teos on mulle väga südamelähedane, kuna kinnitas väga lihtsas ja loogilises keeles omaenda pikaajalisi kahtluseid hinge ja alateadvuse koha pealt. Keelekasutus on selge ja arutluskäik sujuv, kokku pandud tüübi blogis ilmunud artiklitest. Kui see oleks olemas füüsilise teosena, siis ostaks kohe.
Kui sa tunned, et sinu sees on vahel mingi "jõud" või hing, kes mõjub inspireerivalt ja sa oled sellest üleni vallatud ja pead end väljendama, siis on see sulle. Puht psühholoogiliselt on see samuti huvitav, kuigi mulle kui loovale persoonile on see rohkem isikliku sisuga ja olen autorile sügavalt selle avaldamise ja maailma paiskamise eest tänulik.
4 kommentaari:
kõlab nagu kirjutamise-abc. kas siukest kraami ei ole juba natuke liiga palju, st sellest inspireeritud kraami? kasse daimon ei ole pigem tv ja hollivoodi igavesest taastulekust valmis nühitud roobas? s-y, aga ka mul on oma ja teiste loominguliste püüdluste suhtes kahtlused. aiämmhooaiämm
Oleneb millise raamatuga sa seda võrdled? Asi pole siinkohal käsiraamat kirjutamise tehnikale, vaid kontaktist muusaga kui sinust eraldiseisva elukaga, kellele tuleb alistuda ja kelle jaoks sa oled ise masin. Loe raamatut, ma ise küll mingit seost hollikaga ei näe, vaid pigem antiikkirjanduse ja romantismi ning filosoofiaga.
Mõnel loojal jah ei ole muusat, vaid on deemon, nagu ka Mihkel Kunnus armastab rääkida. Need on erinevad asjad - muusa ja deemon. Aga ma väga kahtlen, kas see on hea asi. Ma oleks sellega väga ettevaatlik, selle deemoniga. Nähtud küll neid deemonitega mehi ja naisi.
Deemon, ehk daemon/daimon, eristamaks t2nap2eva m6istest. Puhtalt h2vituslik vaim on muidugi p2ris sitt kaaslane.
Postita kommentaar