17 juuli, 2015

Mo Yan – Punane sorgo (2014)

Eks see romaan üks paras sibulakoorimine ole, loo kronoloogia täitub üha enamate sündmustega ja seda võrdlemisi kaootilises järjekorras. Suurt romaani iseloomustabki vast võime jutustada mitmeid suuri lugusid, pole vaid ühe-kahe tegelase kannatustee, vaid omamoodi panoraamvõte sealsest ühiskonnast (olemata tuttav Hiina geograafiaga, tundub tegevustik toimuvat üsna kitsal alal, vaid vanaisa põgeneb kord ühest kaugemast vanglast – ja minajutustaja räägib lugusid distantsilt). Lugu on nii poeetiline, jõhker, tülgastav kui kaasakiskuv (mingil moel ehk humoorikaski, ent raamatu viies osa nülib ehk selle mustema huumori maha). Mingil moel meenutab Rushdie jutustamist – aga rohkem distantsilt, naturalistlikumalt, pole nii peiarlik või maailmaloov. Maailm on selline nagu on, kirev, fantastiline, hall, ebaõiglane, kirglik, osa kõiksusest. (Tõlkija toob sarnaste näidetena pigem Garcia Marquez't ja Kafkat jms.)

Tundub uskumatu, et selline paatosevaba ja kriitiline romaan sai 80ndatel Hiinas ilmuda, kasvõi kommuniste pole siin läbi roosade prillide kujutatud (noh, keda üldse oleks – ja miks peakski?). Hiina kui selline jääb üsna haaramatuks, kuidas mõista sellise ajalooga rahva paatost. Või et mis on lihtrahvas ja elu väärtus seda maad aegajalt tabavates muutustes. Omamoodi ongi positiivne, et roman leiab aset kuskil provintsis ja maarahva keskel, nö rohujuuretasandil, pole mingit kommete komöödiat ega troonide mängu.

Lugu ise siis sellest, kuidas minajutustaja räägib oma vanavanemate ja vanemate loo 1920-1940 aastatest. Vanaisa ja vanaema üsna tormiline elu, kuidas vanaema võttis üle viinaköögi, vanaisa seiklused vanaema nimel ja bandiidina ja partisanide juhina, ta noore isa kogemused jaapanlaste ajast jne. Romaan pole just nõrganärvilistele, vahel lähevas asjad õige... keskaegseks (või õigemini aasialikuks?)


“Isa ja vanaisa käisid jahil üle päeva, lastes alati korraga ainult ühe koera. Nõnda hea lihatoidu peal oli isa 1940. aasta kevadeks kasvanud kahe rusika jagu pikemaks. Koerad olid inimlaipade söömisest priskeks ja tugevaks läinud. Isa jaoks oli rasvase ja toitva koeraliha söömine sel talvel sama mis inimliha söömine. Hiljem kasvas ta pikaks tugevaks mehemürakaks, kes võis ilma silma pilgutamata tappa. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas sellel on midagi pistmist asjaoluga, et kaudselt oli ta ju olnud inimsööja.” (lk 342)

sirp
lugemispäevik
müürileht 

Kommentaare ei ole: