Eks see romaan üks paras
sibulakoorimine ole, loo kronoloogia täitub üha enamate sündmustega
ja seda võrdlemisi kaootilises järjekorras. Suurt romaani
iseloomustabki vast võime jutustada mitmeid suuri lugusid, pole vaid
ühe-kahe tegelase kannatustee, vaid omamoodi panoraamvõte sealsest
ühiskonnast (olemata tuttav Hiina geograafiaga, tundub tegevustik
toimuvat üsna kitsal alal, vaid vanaisa põgeneb kord ühest
kaugemast vanglast – ja minajutustaja räägib lugusid
distantsilt). Lugu on nii poeetiline, jõhker, tülgastav kui
kaasakiskuv (mingil moel ehk humoorikaski, ent raamatu viies osa
nülib ehk selle mustema huumori maha). Mingil moel meenutab Rushdie
jutustamist – aga rohkem distantsilt, naturalistlikumalt, pole nii
peiarlik või maailmaloov. Maailm on selline nagu on, kirev,
fantastiline, hall, ebaõiglane, kirglik, osa kõiksusest. (Tõlkija
toob sarnaste näidetena pigem Garcia Marquez't ja Kafkat jms.)
Tundub uskumatu, et selline paatosevaba
ja kriitiline romaan sai 80ndatel Hiinas ilmuda, kasvõi kommuniste
pole siin läbi roosade prillide kujutatud (noh, keda üldse oleks –
ja miks peakski?). Hiina kui selline jääb üsna haaramatuks, kuidas
mõista sellise ajalooga rahva paatost. Või et mis on lihtrahvas ja
elu väärtus seda maad aegajalt tabavates muutustes. Omamoodi ongi
positiivne, et roman leiab aset kuskil provintsis ja maarahva keskel,
nö rohujuuretasandil, pole mingit kommete komöödiat ega troonide
mängu.
Lugu ise siis sellest, kuidas
minajutustaja räägib oma vanavanemate ja vanemate loo 1920-1940
aastatest. Vanaisa ja vanaema üsna tormiline elu, kuidas vanaema
võttis üle viinaköögi, vanaisa seiklused vanaema nimel ja
bandiidina ja partisanide juhina, ta noore isa kogemused jaapanlaste
ajast jne. Romaan pole just nõrganärvilistele, vahel lähevas asjad
õige... keskaegseks (või õigemini aasialikuks?)
“Isa ja vanaisa käisid jahil üle päeva, lastes alati korraga ainult ühe koera. Nõnda hea lihatoidu peal oli isa 1940. aasta kevadeks kasvanud kahe rusika jagu pikemaks. Koerad olid inimlaipade söömisest priskeks ja tugevaks läinud. Isa jaoks oli rasvase ja toitva koeraliha söömine sel talvel sama mis inimliha söömine. Hiljem kasvas ta pikaks tugevaks mehemürakaks, kes võis ilma silma pilgutamata tappa. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas sellel on midagi pistmist asjaoluga, et kaudselt oli ta ju olnud inimsööja.” (lk 342)
sirp
lugemispäevik
müürileht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar