Ann Leckie – Ancillary Sword (2014)

Kui esimese raamatu eestikeelse tõlke puhul mõned lugejad Goodreadsis tusatsesid, et teosel on vähe aeglane tegevustik, siis teine raamat võib neile ehk... veel vaevalisem olla. Esimene raamat koosnes peamiselt kahest loost, siis nüüd läheb kõik ühtse joruna, pole siin suuremaid kõrvalepõikeid minevikku, jutt jätkub pea samalt lauselt, kus esimene raamat pooleli jäi – ehk siis Breq pannakse Anaanderi ühe osapoole poolt kapteniks ja ta saadetakse uurima üht pooleldi äralõigatud Radchi osa Atheoki (kus muuseas paikneb Breqi poolt hukatud leitnant Awni õde).

Esimene raamatuneljandik annab edasi sõitu sinna Atheoki ja kui halvas tujus Breq on (sest muuhulgas kavatses Anaander teda kontrollida). Kohale jõudes sekkub ta planeedi intriigidesse ning püüab võrdsustada sealseid Radchi kõiki kodanikke – sest terendab võimalus, et Atheok peabki eraldatuna kaua aega omapäi eksisteerima, pigem siis normaalse ühiskonnana. Aga et Anaanderi mitme eri väljaande intriigid on juba pikka aega podisenud ja nö enesele kaikaid silma loopinud, on kohapeal mitmeid ebameeldivaid probleeme.

“And it was the destruction of the Garseddai as a result, the complete and utter obliteration of every living thing in that system, that had triggered Anaander's crisis, a personal conflict so extreme that she could only resolve it by going to war with herself.
But it had been a crisis waiting to happen. Thousands of bodies distributed all of Radch space, twelve different headquarters, all in constant communication but time-lagged. Radch space – and Anaander herself – had been steadily expanding for three thousand years, and by now it could take weeks for a thought to reach all the way across herself. It was always, from the beginning, going to fall apart at some point.” (lk 107)

Raamatus justkui toimuks koguaeg midagi, aga autoril läheb palju jõudu ja vunki nö kultuuriantropoloogilisele ainesele – milline on Radchi alade ühiskond, kuidas seda karjatatakse ja millega vaos hoitakse. Radchi kodanikud ei sära just omapärast (tõsi küll, jutt on ju lugejale hoopis erinevast ja harjumatust kultuurist, ses suhtes võib ka Hiina või India toimimine vähe kummaline olla), kõik on kontrolli all, reglementeeritud, kodanikud täidavad neile määratud kohta ühiskonnas – ühesõnaga, külm ja hingetu kultuur. Ja muidugi need tseremooniad, mis iseloomustavad ühiskonna valitsevaid klasse. Või et sõdurid, kelle eesmärgiks on sarnaneda abistavatega (ehk siis need sõjalaeva AI kontrollitavad inimkehad). Eks see Leckie hoolega kirjutatu on kahe otsaga asi – kas selline maailma edasiandmine iseloomustab eelkõige peategelase (võimalik, et väändunud) vaatenurka ja seepärast on narratiivselt selline... staatiliselt detailne. Või siis on autor niivõrd kiindunud oma maailmaloomisse, et selle kõrval on teisejärguline muu (tobe öelda, aga actioni) jaoks lendu tõusta.

“On a station, privacy was paradoxically both nonexistent and urgent necessity. Station saw your most intimate moments. But you always knew Station would never tell just anyone what it saw, wouldn't gossip. Station would report crimes and emergencies, but for anything else it would, at most, hint here or guide there. A station household could be, in some ways, very self-contained, very secret, even though living at close quarters with so many others. Even though every moment it was under Station's constant, all-seeing eye.
The hints could often be enough. But if Station was unhappy, it might not even do that.” (lk 171)

Eks siis saab aimu, kui saatanlik on see Anaanderi juhtimisstiil, millised ebaõiglused tegelikult kodanike vahel eksisteerivad ja mida hämarat seetõttu see Radch endas sisaldab. Kolmandas osas võiks selguda, mida Atheoki ja Breqi ees ootab – kas neid ründab Anaanderi nö halvem osa, Presgeri sepitsused või hoopis mats minevikust (mis peitud salapärase Kummitusvärava taga). Muidugi, ja muu draama.

Segane värk. Omapärane loome (totaalne isiksusekontroll, sõjaväelaste enesest loobumine), aga selle osa üsnagi paigaltammumine (reis Atheokile ja intriigid seal) muudab natuke kahtlevaks, et mis nipiga siis loosse... selgus saabub. Või on see üldse võimalik, saab Radchi muuta või mis see eesmärk olla võikski.

ulmekirjanduse baas