26 juuli, 2015

Nicola Griffith – Cold Wind (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kergelt lesbimaigulise algusega lugu areneb hoopistükkis mütoloogiliseks kokkupõrkeks; et siis looduse arhetüübid või nii... karnivoorid ja herbivoorid... elu tsükkel või sedasi. Või midagi. Põdra ja puuma puhul võib ehk mõelda mõnele indiaani mütoloogiale (a la Charles de Lint?), aga minul pole sellelaadseid teadmisi.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et talvisel pööripäeval ilmub naistebaari ülemeelik paarike, ühes paarilises tunneb loo kangelanna ära... naise, keda ta on kaua jahtinud, kelle olemasolust on ta kuulnud lastelugudest või mütoloogiast või psühhiaatrite ettekannetest. Naine või õigemini olend, kes kord aastas otsib endale ohvri, et...

Ja loo kangelanna annab sellele olendile märku, et tema... oleks vägagi huvitatud... ja miks mitte ja nii. Õhtu lõppedes ootabki jutustajat tänavatel lumetormi varjudes see olend... Ent jah, rollid muutuvad. Sest on selline ürgne värk.

Et siis tänapäeva mütoloogiline lugu kerge queer hõnguga (muidugi, kui queer saab üleloomulik olla?). (Misasja?) Midagi uut siin ilma peal jne.

Kommentaare ei ole: