Jube, jube on see venelase elu. Põhimõtteliselt kirjeldab autor vist oma minategelase läbi elu Peterburis ja kuda seal oli üles kasvada ja kes teda kõik ümbritsesid jne. Ega seal suurt pointi polegi kui dokumenteerida päevikulaadsete meenutuste abil. Lugemine läheb kergesti, eriti kui saad hoo sisse. Põhiemotsioon on jälkus ja vastikus, nagu peaks hoidma käes piiritusepurgist väljakukkunud inimloodet. Vaatad iga külje pealt, tunned käes materjali ja ninna tungib rõve hais.
Lugedes tuleb peale ka tohutu kurbus ja kaastunne venelaste peale, kes on justkui metselajad suures puuris. Justkui ei suudaks nad kunagi inimesteks muutuda ja on igavesti, nii tsaari kui partei all kinni pooleldi libahundist inimeseks muundumise faasis. Pidev joomine, hooramine ja vaimuhaigust meenutav riigivõimupoolne represseerimine loovad sellise inimese, kelle hing on vist küll köndistatud ja hävitatud. Ainult targemad kolivad minema või suudavad kuidagi vaimselt ellu jääda ja õnneks on autor selle kõik talletanud. Ma lähimas tulevikus temalt midagi rohkem lugeda ei soovi. Mitte, et ta on halb kirjanik vaid vastupidi. Brr... Venemaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar