Sanderson on meeletult produktiivne
autor ja see teeb ettevaatlikuks – ja eks selle YA romaani kohta
võikski öelda, et hästi teostatud romaan. Tempokas, põnev ja...
hingetu. Romaan romaani pärast. Ulme, mis õigupoolest ei paku
midagi isikupärast, see on selgelt suunatud lugejale, kes väärtustab
ameerikalikku massikultuuri. See on toode. Autoril on käpas võtted,
millega keskmist lugejat lõa otsas hoida. Muidugi on ebaõige ühe
romaani pealt selliseid üldistusi teha, aga selline kuri eelarvamus
puges lugedes hinge küll. Ja kas on õige nina kirtsutada selgelt
meelelahutusliku toote peale? Ja natuke paha tunne on niimoodi
kirjutada väikekirjastuse tõlketeosest, kui see on ometi kirjastuse
poolt nii korralikult teostatud.
Aga jah, Batmani ja Ämblikmehe ja
Supermani asemel on siin romaanis erivõimetega Eepikud, kes ei
võitle kurjadega vaid on ise õige saatanlikud tegelased. Kohe nii
kurjad, et on kukutanud inimeste valitsused ning on ise end ülemaks
seadnud. Selline käik... eks sellele püüti algselt vastu võidelda
(kui selgus, et Eepikud polegi inimkonna sõbrad), kuid poldud
suutelised neid rajalt maha võtma, ja nii inimeste ülemvõim
langeski. Eepikud pole sarnaste üleloomulike võimetega ning igal
neist on mingid nõrgad küljed, mille läbi on neid siiski võimalik
hävitada... ja aastate möödudes on tekkinud inimgrupid (kes
kutsuvad endid Kättemaksjateks), kes on spetsialiseerunud Eepikute
tapmiseks. Lugu keskendubki sellele, kuidas Chicago endale allutanud
Terassüda (kes on nimetanud nüüd linna Newcago'ks) on saanud
soovimatud külalised, kel eesmärgiks tema võimu kärpida, võttes
sihtmärgiks Terassüda ühe võimsa alluva... ent Kättemaksjate
operatsioon läheb käest ära, sest selle tapatöö käigus
satutakse kokku noormehega David, kel on oma plaan selle võimsaima
Eepiku, Terassüdame, hävitamiseks.
David on noor ja roheline, aga tahtmist
täis 18-aastane noormees. Ta on kümme aastat seal Newcagos orvuna
elanud, Terassüda ongi süüdi selles, et ta isa tapeti, ning ta on
kõik need aastad kogunud teavet Eepikute tugevate ja nõrkade
külgede kohta, ning unistanud Kättemaksjatega ühinemisest. Ja kui
veel selgub, milline silmipimestav noor kaunitar Megan selles grupis
töötab... noh, David avastab armastuse jne. Jne jne jne. Saab
kärtsu ja mürtsu ning õnnestuvad mitmed enam kui lootusetud
ettevõtmised. Eks üllatusi ole ka.
Jah, nagu öeldud, romaan on hooga
loetav... aga hamburgeri tunde jätab kolusse. Justkui kirjanduse
aseaine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar